(2+2)x2 fotot 2013. aastast

Jagan enda eilset ahaa- ja ohooelamust, mille sain fotoarhiivides tuustides.

Pentaksiaanide ehk Pentaxiga pildistajate jaoks on olemas selline koht nagu Pentaxforums (tõele au andes on teisigi, näiteks Pentaxuser). Sealt leiab uudised, ülevaateid, ajalugu, foorumeid, mida iganes Pentaxite kohta 100 aasta jooksul kogunenust. Aga seal on ka igakuised temaatilised fotokonkursid, millest ma oled tavatsenud osa võtta. Viimane neist on teemal "Cityscape by Night". Ma pole pildistamisel sellele temaatikale just pühendunud, aja jooksul teinud öisest linnast üksikuid fotosid ja sedagi rohkem päikseloojangul. Umbes selliseid, näide eelmisest suvest.

Sellel fotol on mitu puudust, miks see ei sobi sinna minikonkursile. Kõigepealt ja kõige olulisemana - see ei ole pildistatud Pentaxi kaameraga vaid Fujiga. Teiseks, see pole just päris ööstseen vaid päikseloojangu viimane kuma (teema oli ju by Night). Kolmandaks - see pole ju city. Vaevalt keegi paneks pahaks, kui näeks suveõhtust vaadet mööda Emajõge ning seal on ju üks hoone, mis justkui vihjaks linnale. Kuid see on vaid pildike armsast, väikesest Tartust, kus city-view'd ei leia.

Nii et otsustasin kaevata sügavamalt, sest mälusopis olid mõned sarnased pildid Tallinnast. Leidsingi! Pildiseeria, mille pildistasin Linnahalli katuselt vanalinna ja Maakri kvartali suunas (see peaks siis olema idee poolest siinne city).

Tallinna city 6. septembril 2013 (algne järeltöötlus)

Vaatasin neid pilte. Kõigepealt sain aru, et see ei ole ikka päris see teema - Cityscape by Night. Aga tühja sest konkursist - mulle meeldib see foto! See on hoopis teistsugune, praegu pildistan teisiti. Vaata või postituse esimest fotot Tartust - hoopis teine nägemus ja kompositsioon. Kuigi valgus on ju sama ning see peegeldus klaasseintel. Võtsin need toorfailid uuesti ette ja tegin järeltöötluse enda praeguste tõekspidamiste järgi. Tulemus sai selline.

Mu idee oli rõhutada tärkava suveöö tunnet, seepärast originaalist tumedam tonaalsus ja madalam formaat.

Kindlasti on valgus, peegeldus ja värv, mis mulle selle vana foto (ja ülejäänute allpool) juures meeldib. Mäletan, et ma ei suutnud tol ajal teha fotosid, mille ülaosa poleks täis olnud paljast õhku. Ühest küljest on see mõttetu ja tühi ruum, teisalt on see selgelt kompositsioonivõte - see tühi ruum, mis võtab enda alla 2/3 kaadri kõrgusest (negative space) annab mõõdu pildistatavale: see city on väike, need meile harjumuspäraseks saanud kõrghooned on väikesed. Tol ajal ma seda ei teadvustanud, lihtsalt pildistasin tunde järgi. Ja kogemata sain tugeva sõnumiga foto :-)

Analoogne fotopaar vanalinna suunal. Kui palju võib olla õhku ja avarust vanalinna fotol!

Vaade vanalinnale 6. septembril 2013

Tavaliselt on vanalinna motiiv ju täidetud punaste kivikatustega. Ja tähelepanu - üks kuulsatest Tallinna raadiomastidest on veel püsti!

Järeltöötlus samast kaadrist 21. veebruaril 2021

Järeltöötlusest. Tänu sellele, et kasutan RAW-failiformaadina DNG-d, on kõik töötlused salvestatud samasse faili ning alles ka 2021. aastal. Lightroom avas faili kenasti koos töötluste ja tolleaegse Adobe Camera Raw ver 4.4 vahenditega. Väga põnev oli seda uuesti näha, näiteks vahendit nimega Definition :-).

Lähivaadete paar samadest motiividest.

Ilmselt mudisin siin valgetasakaalu või siis ACR ver 4.4 kuvas seda teistmoodi. Tolmutäpid kõik eemaldamata :-)

Aaa, põhjus võib olla ka värviruumil - need fotod pildistasin AdobeRGB-sse. Ja siin uusversioon samast kaadrist (sRGB).

Siin ma valgetasakaalu ei puutunud. Igatahes see rohekas tonaalsus on äge! Nagu Kodak Portra filmil :-)

Ja nüüd city'st samasugune fotopaar. Mäletan, kuidas sättisin SEBi maja katusekonstruktsiooni püstist serva samale joonele tagapool asuva hoone (Swissotel?) servaga.

Algne töötlus 6. septembril 2013 tehtud fotost

Tänapäevane samast kaadrist

Lõpetuseks pean ma rääkima ka ajast ja tehnikast. Septembriks 2013 olin juba peaaegu aasta pildistanud digipeegelkaameraga, oma esimesega. Loomulikult Pentax, mudelitähis K10D aastast 2006. Tol ajal väga kõva sõna: "TIPA 2007 award for the best "Expert Digital SLR"" ja Jaapanis "Camera of the Year".

Sain selle puhtjuhuslikult - lapsed vajasid korralikku digikaamerat seoses õpingutega, kaamerale järgnes parema objektiivi soov, nagu ikka pildistamise juurde sattudes. Ning ma siis püüdsin leida neile sobivat järelturult. Ükskord juhtuski nii, et otsisin lapse kaamerale objet, kuid sel oli kere ka kaasas, mis koos lapse vana kitobjega jäi mulle. Mis mul muud üle jäi, kui tuli endal ka pildistama hakata :-)

Aga need fotod siin pole enam pildistatud kitobjega vaid palju ägedama (aga võrreldes kitiga pildikvaliteedilt isegi kesisema) Pentax DA 18-250mm supersuumiga. Kui vaatan tulemust siin esitatud fotode pealt, siis polegi kõige hullemad, täiesti normaalse kvaliteediga :-) Lihtsalt täissuuruses failid on mõnusalt väikesed, ainult mõni megapiksel. See on ka loomulik, K10D on küll poolkaader (APS-C) kaamera, kuid tollele ajale omaselt oli sensoril valgust püüdvaid elemente vaid 10,2 megapiksli jagu.

P.S. Mõni kuu tagasi oli Fotokalas kahekümneviieka eest müüa Pentax K10D. Mõtlesin natuke ja nostalgiast ostsin selle ära. Aga võta näpust - kas ma olin vaadanud kuulutust pealiskaudselt või läks midagi muud segamini, aga pärast kotis oli mul hoopis selle järeltulija - Pentax K20D. Olen selllega mõnevõrra pildistanud - täiesti kobe riistapuu ja teeb pilti mis kulda! Loomulikult paari tollest ajast pärit "puudusega" :-)