Oleme oma trippimisega märkamatult jõudnud kolmandasse nädalasse. Reisi kõige lõunapoolsem punkt on jäänud seljataha, samuti kõige külmemad ja vihmasemad päevad. Ees ootab uus reaalsus - (liiga) kuumad päevad ja kõrvetav päike. Kuid õnneks ei ole jää ja lumi kadunud, need on lihtsalt kaugemal olles Andide pärisosa ka suvel.
23/12/23 laupäev
Lago Espejo - Peegeljärv - ja päikesetõusu aegne rahu. Ja pildistamine muidugi. See oli väga kaunis hommik ning järv vääris oma nime. Üks ilusamaid hommikuid üldse vaate ja olemise poolest.
Üsna julge tegelene, lendas lihtsalt mõne meetri eemale ning jätkas patseerimist. Peaks olema tutiga caracara, Caracara plancus, kuid ega ma täpselt ei tea.
Täna on siis see päev, kui lõpuks jõuame koju. Küll alles õhtuks, kuid on ka aeg - oleme märkamatult trippinud juba kolm nädalat. Homme on jõululaupäev.
Aga jõulutunne? Püüad, mis püüad, kuid keset suurt suve ju ei ole jõule ega ka jõulutunnet. Juba kodus olles tähistasime küll ning öösel käis jõuluvanagi, kuid ikka oli Jaanipäeva tunne. Väga soe Jaanipäev, lihtsalt kingitustega. Täpsemalt oli tähistasime mägikodukülas sõprade pool ohtra söögi ja joogiga, mida jätkus järgmisekski päevaks. Siis kogunesid kõik meie juurde ning läks jälle söögitegemiseks ja kehatugevdamiseks.
Kodutee: San Martin de los Andes - Junin de los Andes - Paso Tromen Argentiina poolel ja Paso Mamuil Malal Tšiili poolel ehk piir. Piirile jõudes imetlesime jälle Lanini lumist koonust, millest kolmveerand on Argentiina ja ülejäänu Tšiili jagu. Kõrgust on - 3’727m. Lanini jalamil on araukaariametsad. Ma olen näinud ainult fotosid, kuid droonivaade lumisele araukaariametsale on üks kaunidusi. Mägikodu õuest paistvate Las Peinetase mäeharjade tagumine, Argentiina poolne külg on lumine.
Kuulan juba kerge igatsusega: Los Jaivas - La Poderosa Muerte, Mira Ninita.
22/12/23 reede
Kaubavarumispäev Bariloches, see on ju üks põhjus, miks piiriäärsed Tšiili elanikud käivad Argentiinas. Siiski on lootus jõuda õhtuks piirile (Mamuil Malali piiripunkt on avatud kl 19ni) ning ööseks koju. Kui õigeks ajaks ei jõua, siis saab ju Lanini vulkaani juures telkida.
Lanini juurde ei jõudnud, veetsime õhtuni aega Bariloches ning seejärel veidi ka Villa la Angosturas (lihtsalt märkusena reisisellidele - tasub külastada, ilusad kohad, lahked inimesed). Sealt sõitsime üle maailma lühima jõe. See ühendab Lago Correntoso ja Lago Nahuel Huapi (Gutierrez) järvi. Silla ühest servast alla vaadates näed jõe üht otsa ning teisest servast alla vaadates teist. Edasi sõites leidsime kõigepealt kauni vaatega miradori Lago Nahuel Huapi kõrgel kaldal õhtuse mate võtmiseks ning väikese sõidu kaugusel vaba kämpa, st tasuta telkimisala Lago Espejo kaldal.
21/12/23 neljapäev
Ei ole selle peale mõtelnudki, et tripime juba kolmandat nädalat. Täna lähme läbi Futaleufu Argentiinasse.
Päike kõrvetab sõna otseses mõttes, UV faktor on 13, kui hommikukohmetus ja -jahedus on üle läinud. Et väike eine võtta, leidsime varju Futaleufu keskväljakul (keskpargis) puu alt, sest päike on peaaegu seniidis.
Kaks kilomeetrit piiri poole keerab väike tee paremale ning seal on sild üle Futaleufu jõe. Vee mäslemist sel kärestikul on raske kirjeldada, see on nii võimas, hävitav. Siinkandi jõed - Futaleufu, Espolon, Palena on tuntud ja aktiivsed raftingukeskused. Aga jõed on suured, kiire ja väga turbulentse vooluga, nii oligi mõni päev tagasi Palenal üks naine raftingu käigus hukka saanud.
Loen piiripunktis, et Futaleufu on kilekotivaba kommuun. Ja siis mõtlen, kuidas me paar tundi tagasi saime panaderiast (pagarikoda) oma koogitükid kenasti plastkotis…
Argentiina. Vahepealse pea paari nädalaga on bensiinihind kahekordistunud. Eks see mõjutab ka muid hindu. Seda võis veidi oodatagi, kui sai selgeks, kes on Argentiina uus president. Meie jaoks halb üllatus, kuid sellegipoolest on bensiin ja suur osa toidukaubast tunduvalt odavam kui Tšiilis.
El Bolsonis tuli meelde, et täna on pööripäev, “jaanipäev”, lühim öö ja kõik muu, mis käib tõelise suve juurde. Õhtu oligi soe ning tänavad ja pargid rahvast täis. Sattusime väiksele laadale ning siis kontserdile, kus rahvas vihtus tantsida ning elas nii kaasa, et bänd ei saanud lõpetada. Läksime nii pool tundi peale välja kuulutatud viimast lugu ära, kuid bänd ja rahvas panid muudkui edasi.
Öösel jõudsime Barilochesse, täpsemalt küll Lago Gutierreze kämpasse otse Nahue Huapi (järve pärisnimi) rahvuspargis.
Pajarito - Tropaeolum (brachyceras?) - kõik teeääred on neid kollaste õitega põõsaid täis, kohati sõidad kui kollases kanalis. See oli ka öösel sõites üks sest vähesesest, mis pimeduses paistis. Aimata võis metsa ja kohati mäeharju, vastutulijaid polnud mõnekümne kilomeetri jooksul ühtegi, põhimõtteliselt üksik auto pimeduses. Siis oli eriti sümboolne kuulata Piazzollat.
20/12/23 kolmapäev
Eelmisel õhtul võtsime ette veel ühe väikese ronimise - läksime matkarajale, mis viis mööda mäenõlva üles Puyuhuapi panoraami vaatama. Võib-olla avanev vaade enam ei ahvatlenudki, aga peale päevast palavust ja molutamist oli lihtsalt mõnus teha väike matk, vahtida teel lehmi ja süüa michai-marju.
Täna on siis lõpuks Queulati rahvuspargi päev. Kuid kõigepealt sõidame hoopis La Juntasse (jah, sellise nimega linnake on olemas), sest Puyuhuapis on bensiin otsas ja täna seda ei tule ka.
Ventisquero colgante - “rippuv” liustik. Jah, tehakse vahet, kas liustik katkeb järsul mäenõlval, “ripub” üle serva ning variseb sealt “kosena” alla või “voolab jõena” alla. Viimane on siis glaciar.
Raja alguses tuli jälle ületada jõgi, selleks oli väga heas korras ligi sajameetrine rippsild. Jõgi ise polnud midagi muud kui selle sama liustiku sulaveed.
Üles vaateplatvormile oli 3,5km ronimist - rada oli hooldatud ning liikuda oli mõnus - ning sealt avanev vaade oli võimas. Kõigepealt kaljuservani küündiv ja sealt pudenev liustik ise. Aga sulavesi, mis kahe meeletult kõrge kosena alla sadas - see on võimas vaatepilt! Kose kõrgusest annab aimu see, et vesi tuli alla suure veepiisapilve sees ning justkui aegluubis.
Üles läksime kiirustades, et oleks aega seal ringi vaadata ning jõuaks alla järve (sulaveest tekkinud laguuni) äärde ka. Pidime mahtuma rangesse ajaraami.
Alla tulles tuligi meile vastu pargivaht, kelle ülesanne on iga päev kindlal ajal üles minna ning vaadata, et kõik ikka alla tuleksid. Kõik, kellest ta üles minnes möödus, saatis ta kohe alla tagasi ning ei mingit liustiku imetlemist. Päris julm, õigustuseks ehk see, et pargivahi tööpäev peab lõppema õigel ajal. Meil seda muret polnud ning saime minna rahulikult ka järve äärde ning imetleda sealset vaadet liustikule ja koskedele. 15’000 peeso eest (inimese kohta!) pakuti seal paadisõitu laguunil ning maaleminekut üsna seal lähedal, kus sulaveed jõuavad laguuni. Kuid sealne vaade liustikule ja koskedele oleks ju olnud üsna alt üles. Me olime ülalt miradorist juba parimat vaadet näinud.
Aga peale 9km matka üles mäkke, alla ja järve äärde ning tagasi leidsime, et jõuame veel korra kuumaveeallikatest läbi hüpata. Mõnus :-)
Plaanisime õhtuks jõuda Futaleufusse (Suurjõgi mapudungis), kuid kõht läks jube tühjaks ja väss oli ka peal. Nii tegime kõigepealt Lago Yelcho ääres matepeatuse, mis kujunes õhtusöögipeatuseks, mille valmistamise käigus leidsime, et kõrval asuv playa on väga hea koht telkimiseks.
Siia telkima jäämine oli üks parimaid otsuseid üldse - milline rahu ja ilu, vaade lumistele mäetippudele üle järve, liivarand ja telkimiskoht liival puude all! Siis mängib üks veidi suupilli, jagame kaht purki õlut, vaatame järvele ning rõõmustame selle päeva ja õhtu üle.
Lapsed avasid poe - kõik “kuumad koerad” (ikka paltaga, nagu siin on tavaks), koogid, saiakesed on saadaval ja väga hea hinnaga. Ning millised müügikõned nelja-aastaselt: “Venga, señora! Me avasime just uue poe täiesti uue menüüga. Kõik on eriti maitsev ja soodne!”
Juba täiesti pimedas keedame lõkkel läätsesid - hea homme süüa ning muidu võetaks läätsed piiril niikuinii ära.
19/12/23 teisipäev
Tänane atraktsioon - ligunemine kuumaveeallikas ja ujumine külmas fjordis. Atraktsioon oli juba see, et allikas mere äärest üles leida, sest see on vaba, ühtlasi ka tähistamata. Üks asi oli, et kus on õige koht. Teine, et kõrge, järsu ja tihedalt täiskasvanud kalda tõttu polnud võimalik minna alla vee äärde seda kohta otsima.
Aga leidsime ja see oli otsimist väärt! Mõnus 35-38 kraadine vesi mullitas põhjast madalas rannavees. Samas nirises sisse ka väikese oja jahedat vett. Kuid nii tunni pärast oli juba tunda, et tõus on alanud ning järjest rohkem tuleb sisse külma merevett.
Torteli Guillermo rääkis, et kui ta oli veoautojuht Coyhaique kandis, siis ta kohtas meest, kes hääletas ning autole saades rääkis talle oma loo. Mees oli Puyuhuapist, kuid pärit Chiloe saarelt. Ta rääkis, et peale teist maailmasõda ehitasid Tšiili ja Argentiinasse põgenenud natsid Puyuhuapisse 99 toaga maa-aluse maja (või palee). Oma majapidamise jaoks tõid nad Chiloelt 15-16 aastaseid noori ning pidasid neid seal sisuliselt orjadena, kes lahkuda ei saanud. See meeski oli üks neist ning nüüd soovis ta enne surma veel saarele tagasi pääseda. Võimud avastasid selle maja alles Carretera Australi rajamise käigus, st 70-80ndate vahetusel.
18/12/23 esmaspäev
Ööseks jäime kämpasse Manihualesis. Öö oli jälle väga külm ning maha tuli paks kaste. Päikesetõusul hakkas see aurustuma ning kohati tekkis arvestatav udu. Mul oli niigi plaanis teha hommikul väike jalutuskäik ja pildistada. Kohti, kust avaneksid puhtad vaated, oli väga napilt. Tahtsin leida avarat vaadet, kus oleksid peal jõgi, udutriip, sinetav lupiiniväli ja mäed. Oli vist palju tahetud :-)
Jõudsime Puyuhuapisse ning peatume siin kaks päeva. Queulati rahvuspark tegeleb hoolsalt puhkamisega ning lisaks esmaspäevale on nad nüüd suletud ka teisipäeviti.
Puyuhuapi asutati alles 1935. aastal, kui Tšiili valitsus tahtis asustada Patagooniat ning jagas siin heldelt maad. Esimesed asunikud olid sudeedisakslased, kellest alanud sõja tõttu jõudsid Euroopast siia paraku vähesed. Nendega liitusid Chiloelt pärit maputšed.
See Patagoonia asustamine oli (on senimaani) keeruline - polnud teid. Siin on ju palju vanemaid linnakesi ja külasid, kuid need on kõik fjordide või järvede ääres, st kasutati veeteid. Eks maateid oli ka, kuid need polnud autodele läbitavad, ikka jalgsi või hobusega. Hoogsam teedeehitus läks lahti alles Pinocheti ajal, Carretera Austral jõudis Puyuhuapisse 1983. aastal.
17/12/23 pühapäev
Külm öö, soe hommik Coyhaiques. Tahaks jõuda Puyuhuapisse, see on Queulati rahvuspargile ja liustikule lähim linnake, kuid täna pole mõtet sinna kiirustada, sest rahvuspark on esmaspäeviti kinni.
Täna on Tšiilis rahvahääletuse päev, otsustatakse uue konstitutsiooni üle. See on siis teine variant peale praeguse presidendi ametisse astumist, kui ta algatas Pinocheti aegse põhiseaduse uuendamise. Esimene variant, mis koostati rahva valitud esindajate poolt (kellest enamik olid naised), oli radikaalne, nt taheti kaotada eraomand veevarudele ning tugevdada looduskaitset ja vähendada kaevanduskorporatsioonide võimu. Noh, asjast puudutatud tegid nii vägeva vastukampaania, hirmutades, et uus põhiseadus on nii kommunistlik, et kohe jäävad kõik oma piskust eraomandist ilma. Ning rahvas hääletaski selle variandi maha. Uue variandi koostasid valitsuse määratud esindajad ning see midagi radikaalset võrreldes praegusega ei sisalda, ka veevarud jäävad eraomandisse edasi.
Aga valimistest ja rahvahääletustest osavõtt on Tšiilis kohustuslik. Hääletada saab vaid oma registreeritud elukoha keskuses ning kõik, kes ei osale, saavad trahvi. Kui nad just ei lähe lähimasse politseijaoskonda tõendama, et on kodukohast rohkem kui 200km kaugusel. Politseijaoskonnas oli lausa järjekord.