Algas tripi teine nädal. Sellise kulgemise juures on hea, et tegelikult mingeid etappe ega vahesid pole. Lihtsalt õhtule ja ööle jargneb uus päev ning see pole tähtis, mis ja mitmes päev see on. Nii et lähen meie tripieluga edasi.
16/12/23 laupäev
Esimene asi, mida märkasin, õigemini kuulsin kohe peale ärkamist - vihmasadu on lakanud. Kui tegin silmad lahti, nägin mägesid, mis olid justkui tuhksuhkruga kaetud. Eile oli nii külm, et kõrgemal võis see sadada lumena, aga seda polnud madalate pilvede ja tiheda vihmasaju tõttu näha. Võtsingi juba enne hommikusööki kaamera ja läksin õue.
Paredon de los Manos - käte sein - tänane ekskursioon. Tegemist on kaljumaalingutega, täpsemalt käejäljenditega. Huvitav on see, et esimesed neist on tehtud tõenäoliselt juba peale mandrijää taandumist, kuid viimased alles mõnisada aastat tagasi.
Teel oli muu info hulgas ka tahvlid seal kasvavate taimede kohta:
Calafate - Berberis microphylla
Chaura - Gaultheria phillyreifolia, see on juba tuttav pohla meenutav mari. Siin, juba palju soojemas suves on need marjad palju suuremad
Michai - pealtnäha nagu kadakas oma siniste marjadega, ainult et see on tegelikult torkiv lehtpuu ning marjad on suuremad ja suupärasemad
Oleme suurema osa päevast tiirutanud Villa Cerro Castillo ümbruses ning igalt poolt avanevad vaated lumistele mäetippudele. Siinseist tuntuim ja kõrgeim on Cerro Castillo - 2’675m.
Teispool mäeahelikku maastik muutus. Metsikus taandus ja asemele tuli kultuurmaastik - lõputud karjamaad laugetel nõlvadel. Suurem osa teeäärseid elamisi on siiski lihtsad, asunikustiilis.
Päris õhtul jõudsime Coyhaiquesse, Ayseni regiooni keskusse. Regioon on kõige suurem Tšiili haldusüksus ning Aysen hõlmab suure osa Patagooniast, st on väga-väga suur.
15/12/23 reede
Hommikusöögijärgne tsitaat: “Kas kuulsid, et Cerro Castillost algab asfalttee? Meil on ainult 2,5 tundi asfaltteeni!”
Laiem vaade Bakeri orust
Ikka sajab, st tuleb pikk hommik ja sõidupäev paari miradoriga.
Ei tulnud sedagi. Sajab lõputult ning õues on neli kraadi sooja. Eks Eestiski on juuni keskel sellist ilma olnud.
Queltehue - täiesti tavaline siinkandi lind, keegi tildri sarnane, aga värvikam.
14/12/23 neljapäev
Öö läbi oli sadanud ning vihm ei katkenud ka hommikul. Võtsime kotid selga ning asusime mööda laudteed Torteli keskuse ja meie auto poole teele. Seal alustasime kohe enne ööd pooleli jäänud tegevusega - autosse sisse murdmisega. Kõigepealt tuli tanklast appi David ning siis kõrvalpoest üks teine mees. Üks asus kangutama üht ja teine teist ust. David töötas üksi ning poole tunni pärast tuligi täistabamus - ta sai juhiukse lahti!
Seejärel oli järgmine põletav küsimus, et kas saab auto käima. Auto ei reageerinud süütele mitte kuidagi. Nüüd oli teise mehe kord oma osavust näidata - võttis aku juhtmetest kinni ning süüdet andes käivitus ka auto. Nii olid ennelõunal juba kõik mured murtud ning saime põhja poole teele asuda.
Orupõhi, kus kulges ka tee, ikka seesama Rn 7 Carretera Austral, oli soostunud. Päris meie soid see ei meenuta, kuid kidur taimestik, välgatav vesi ja turbasammal on ka seal. Mõnes kohas olid tee ääres virnas või puude-põõsaste vahel laiali rohelised ja punased kotid. Natuke juureldes ning siis mõnd avatud kotisuud nähes järeldasime, et need on täis turbasammalt. Järelikult siis keegi ostab seda kokku ning kohalikud korjavad seda.
Põhjapool Cochrane’i algas Bakeri org. See on tõeliselt kaunis oma rohetava orupõhja ja mäenõlvade ning oru põhjas vonkleva suure jõega. Ning jõe värv - helerohekas ja särav!
Päeva suurim vaatamisväärsus oli Bakeri ja Chacabucco jõgede ühinemiskohas. Nägime seal korraga taevas tiirutamas kahtkümmet kondorit korraga! Mõned liuglesid üsna madalal ning neid sai ka pildistada.
Õhtuks jõudsime Cochrane’ist mõnikümmend kilomeetrit põhja poole Doña Dora kämpasse. Et sadas lõputult, siis saime omale mõnusa refugio - onni magamisasemetega. Ainult et siin on ka raudahjuke, suured aknad vaatega ning WC ja dušš sooja veega. Lihtsalt elektrit pole (ja ongi hea).
13/12/23 kolmapäev
Meil veab ilmaga kogu aeg - suuremat sadu ei tulnud ning hommikul oli isegi päikest näha. NB! Siin on praegu suve algus, nö juuni!
Tänane atraktsioon - keskpäeva paiku paadiga Jorge Montti liustikku vaatama! Ning ülla-ülla, samale tripile sättis end üks soome-tšiili paar ja naise soomlastest vanemad. Huvitav on kuulata, kuidas tšiillane räägib soome keelt, see kõlab nii pehmelt, et esimese hooga ei saa sõnadest arugi. Ja kuidas eestlane ja soomlane suhtlevad omavahel hispaania keeles. Ning lõpuks, kuidas paar ühist tundi kitsas kajutis teevad võhivõõrastest pea sõbrad - jutustavad üksteisele lugusid ja mängitavad ühiselt lapsi.
Sõitsime pigem väiksevõitu kiirpaadiga kaks tundi kuni jõudsime lahte või fjordi, kus ujusid jääpangad ning fjordi tagumises otsas oli näha Jorge Montti liustik. Saime ka maale minna ning seal jäätükkide vahel uidata. Päris liustikuni siiski ei saanud ning ka paadiga lähenedes jäime nii poole kilomeetri kaugusele. Siiski, võimas!
Meie saatjaks olnud noormees rääkis, et 30 aasta eest ulatus liustik lahe suudmeni. St et liustik on selle ajaga taandunud pea 10 kilomeetrit!
Peale rannas jäätükkide ja mäenõlvu mööda alla voolavate ojade vahel uitamist paati tagasi jõudes pakuti meile selliste trippide traditsioonilist jooki - viskit liustikujääga.
Oma ameti - merebioloog - kohta ütles mees, et see töö on veel hullem kui kunstniku oma. Mitte mingit sissetulekut. Ometi võtab ta igal paaditripil merest zooplanktoni proove ja analüüsib neid. Liustikelt tulev vesi mõjutab maalt kaasa viidavate toitainetega tugevalt planktoni hulka ning seega ka mereelustiku arvukust. Et liustikelt ja lumeväljadelt sulab soojal ajal nii palju vett, siis on lahes merevesi suviti täiesti mage. Talvel aga tungib ookeanivesi sisse ning muudab vee soolaseks.
Kui olime kaile saanud ja hakkasime end linna poole seadma, siis tuli lastele meelde, et merest püütud liustikujää tükid jäid ju paati. Tormasid tagasi, said oma jäätükid kätte ja lakkusid neid mõnuga :-)
Tagasi Torteli jõudes kiskus jamaks, tundus, nagu oleks hea õnn ja ilm meid maha jätnud. Tahtsime veel samal õhtul Cochrane’i sõita, kuid võtmepult ei avanud autot. Kohe mitte piuksugi ei juhtunud puldi vajutamise peale. Võtmest polnud ka abi, sest auto ainuke ukselukk oli katki. Esimene versioon probleemist: puldi patarei on tühi. Asusime seda kõigist Torteli poodidest otsime, kuid muidugi seda mõõtu polnud. Seejärel saime veidi uurides ja kaheldes selgeks, et puldis siiski viga pole. Aga milles siis?
Teine versioon: auto aku on nii tühi, et kesklukk ei tööta. Järelikult peab kapoti lahti saama ja akuni jõudma.
Auto ümber kogunes juba mehi ning otsustati autosse sisse murda. Ikka kruvikeerajaga kangutades ukse vahele pragu sisse ning siis püüdes seestpoolt traadiga tabada ukselinki. Proovis kohe mitu meest, nii juhi- kui ka kõrvalistuja uksest, vahepeal püüti ka kapotti kangutada. Mingil hetkel meenutas see oma kaasaelamiselt ja kirglikkuselt jalgpallimatši, kus kõik loodavad, et nüüd lõpuks ometi lüüakse pall väravasse ning ergutavad hüüetega iga pallipuudet ning ohkavad pettumusest iga kord, kui pall väravast mööda lendab.
Mingi aja pärast hakkas auto rimumisest täitsa kahju ning halastavam tundus ühe või teise akna sisse löömine. Nii kestis see paar-kolm tundi kuni enne keskööd sai meestel entusiasm otsa ning mindi koju.
Selle aja jooksul oli hakanud vihma sadama ning värsked soome-tšiili sõbrad kutsusid, et võiksime nende cabañas ööbida. Ööbimiskoha perenaine seda mugavust meestele siiski ei võimaldanud ning peale sooja tuba ja kuuma teed võtsime seljakotid selga ning läksime läbi vihma oma eelmisesse öömajja 2-3km kaugusel. Seal ootasid meid peremees Guillermo ja tema ajutine üüriline David. Nelja-aastase panus loosse (olulisi lippe tunneb hästi): 🌰🍯🍩🍪🌰🌰🥜🫘🍭🍭🍮🍬🍫🍿🍿🍦🥧🧁🍰🍿🥮🍢🧁🍧🍧🍙🍚🇬🇼🇪🇪🇹🇱🇻🇨🇷🇸🇮🇶🇨🇱
David töötab Torteli Copecis (tankla) ning teenib natuke raha, et sõita praamiga Puerto Natalesisse ning seal kokana tööle hakata. Et hommikul pidi ta varakult tööle minema, siis läks ta kohe magama. Ma ka.
12/12/23 teisipäev
Lahkusime oma mõnusast cabañast O’Higginsis ning püüdsime jõuda kella ühesele praamile Puerto Rio Bravos. 100km sõita ja kaks tundi aega, kuid ei jõudnud. Seetõttu keerasime veidi enne Rio Bravot väikesele (ja vist ainukesele) kõrvalteele ning lihtsalt vaatasime, kuhu see viib. Viis kenasti mööda järve- ja jõeäärt mööda sillakohani, silda alles ehitati. Noh, kiiret ka polnud.
Viimast teelõiku Google kaardil polegi, kuid tee ise oli loomulikult olemas. Ehitatava silla kõrvalt läks üks suletud teeots, vaatasime seda. Põhimõtteliselt lõppes see samuti jõekaldal, kuid mõnekümne meetri kõrgusel veest. Keegi oli hakanud sinna teed ehitama, kuid oli mingil põhjusel jätnud selle pooleli. Või siis oli geoloogiline luure puudulik. Või… Kuivõrd see oli üsna inimtühi piirkond ning üle jõe ei elanud samuti inimesi, siis kogu see tee- ja sillaehitus tundus olevat mõne kaevandusfirma ettevõtmine.
Kogu see piirkond on veel märkimisväärselt metsik, koloniseerimine alles käib. Kuid tehuelched - Patagoonia põliselanikud - on siit ammu läinud. Viimane seda keelt oskav inimene suri 2019. aastal.
Aga nüüd siis ikkagi praamil, varsti oleme Caleta Yungays ning ees ootab Tortel.
Tortel ja Caleta Tortel. Esimese hooga hakkasid silma keskplatsil tihedalt parkivad autod ning nende seas oli päris palju lagunenuid, juba pikka aega seal seisvaid. Teise asjana jäid silma hulkuvad koerad, neid oli tõesti palju. Võib-olla olid kohalikud koerad, lihtsalt tavatsesid linnakese keskel hängida.
Kolmas asi oli hoopis olulisem ning sellest aru saamine võttis aega. Nimelt pole Tortelis rohkem autoteid kui see, mis tuli linna sisse ja lõppes keskväljakul.
Sellest tekkis probleem. Majutusasutusi oli omajagu, kuid tahtsime kämpida, aga kesklinna ainuke kämpa oli suletud. Alternatiivid asusid päris kaugel - linnakesest alla ja Caleta Tortelist edasi mööda mere äärt - ning sinna tuli minna jala. Õnneks oli seskohas toas magamise võimalus ning telki ja teisi suuri asju kaasa vedama ei pidanud, põhimõtteliselt oli vaja kaasa võtta ainult magamiskotid ja hambaharjad.
Jalutuskäik oli päris pikk, kuid igati nauditav - laudteedel mööda merekallast. On ju Torteli eripära see, et linnas saabki käia vaid jala ning selleks on kõik kohad omavahel ühendatud laudteedega. Neid on kokku üle 7km, aegajalt on ehitatud katusega laudadest väljakud. Need on eriti head siinset ilma arvestades, isegi Lõuna-Tšiili mõttes sajab siin palju. Aga täna õhtul meil vedas, oli kuiv. Kuid tuulest ei pääse siin vist kunagi - see on tugev ja külm.
Hästi, jõudsime kohale. Peab ütlema, et on alles koht… Üksik vanamees, Guillermo, aga tore ja jutukas ning küpsetab ise saia. On siin elanud terve elu ning teab kõiki ja kõiksugu lugusid. Tundis ka Tšiili Patagoonias legendaarset Padre Ronchit, kelle auks oli tema nimega ka Caleta Yungay - Rio Bravo praam. Padre Ronchi oli küll Itaaliast pärit misjonär, kuid tänu teenis ta välja abistaja ja kohaliku elu edendajana.
Peremees rääkis, et see “ehitatav sild” Pascua jõel, mida nägime, ei olnud mitte pooleli ehitus vaid eelmisel aastal tulva äraviidud silla allesjäänud osa.
Veel rääkis Guillermo ühest sealtkandi loodusnähtusest. Ülevalpool mägedes on kaks väikest järve, kuhu koguneb vesi ümbritsevatelt mägedelt ja liustikelt. Teinekord juhtub, et väljavool Bakeri jõkke ummistub jääst ning veetase järvedes võib tõusta 90m kõrgemale tavapärasest. Kui siis lõpuks vesi ikkagi läbi murrab, on tulvalaine nii võimas, et paneb Bakeri tagurpidi voolama ning ujutab üle alad pea Cochrane’i linnani mitukümmend kilomeetrit ülesvoolu.
Elamine siiski täiesti käest ära. Samas, töötav WC on olemas. Mis iganes, saame vähemalt magatud ning vihma kätte jäämise hirmu pole (öösel algab veidi suurem sadu).
11/12/23 esmaspäev
O’Higgins - Capital de los Glaciares Patagónicos. See linnake (NB! lennurajaga!) on Patagoonia jääkilbi põhjapoolses otsas. Võrdluseks, et sama jääkilbi lõunapoolset osa tuntakse Torres del Paine rahvuspargina.
Leidsime väga hea hinnaga cabaña Pesca Deportiva otse siinse loodusmaja ja matkaraja naabruses.
Hommikul sinna markarajale läksimegi, et natuke liigutada peale pikku autosõite ning näha vaateid vähe kõrgemalt. Kõigepealt rahulik algus, kuid seejärel kaks kilomeetrit korralikku ronimist üles lipu (la bandera) juurde. Seal nägime üsna kohe kondorit üle lendamas.
Mirador del Valle rada pidi läksime tagasi. Sealt oli ilmselt palju aastaid tagasi üle käinud korralik metsapõleng, ka suured puud olid täiesti põlenud ja ümber kukkunud.
Sellelt raja osalt avanes vaade liustikule, see oli Glaciar Huemul.
Chaura - raja äärest sõime hoolega neid marju, mari meenutab veidi pohla.
O'Higginsi järv jaguneb samuti Tšiili ja Argentiina vahel. Arvestades, et natukenegi suurem tee, st Carretera Austral on suhteliselt uus nähtus, siis järv oli väga oluline ühendustee maailmaga. Nii on ka mõistetav, miks lõunapoolne osa Tšiilist oli hoopis rohkem seotud Argentiinaga. Piirijärve staatuse tõttu on sealses sadamas - Puerto Bahamondesis - sandarmeerial ja piirivalvel kasutada päris uhked alused.
Carretera Austral e Ruta Nacional 7 algab Puerto Monttis. Samast läheb läbi - algab Alaskalt ja lõppeb Chiloe saare lõunatipus - Carretera Panamerica e Ruta Nacional 5.
Puerto Bahamondes - Carretera Australi lõpp. Või ka algus, kui vaadata teetähist teiselt poolt.
Tegime seal pilti, et O’Higginsi turismiinfopunktist saada sertifikaat. Järgmisel hommikul saimegi.
10/12/23 pühapäev
Nädal on täis ja oleme jõudnud üsna kaugele. Mööda teid 1’200-1’300km kodunt, kuid nii 300km ja tee päris lõuna poole on alles ees. Läbitud teest kõige suurema osa sõitsime Argentiinas ning sealses pampas.
Mööda Carretera Australi oleksime saanud sõita ka ainult Tšiilis, kuid see oleks peale Puerto Montti tähendanud kaht praamisõitu ja muidu suuremaid kulusid. Alguses tähendanuks see ummikutega maanteed läbi Pucóni ja Villarica, seejärel tasulisi kiirteid ning alles siis alates Puerto Monttist kaunite maastike vahel. Argentiina teed polnud suurepärased, kuid ikkagi oli see valik mõistlik. Väga tähtis asjaolu on hinnad - Argentiinas on bensiin ja toit kolm korda odavam kui Tšiilis.
Caleta Yungay - Rio Bravo 18:00, sõit kestab 45 minutit ja see on maantee osa, st tasuta. Kohvik-poekesest sadamas sain oma järgmise märgilapi. Kui eelmised olid Death Valley’st, siis seekord siit - Carretera Australi sõnumiga.
Caleta Yungay elanikkond - kohvikut pidav vanapaar, kaks praamimeest ning kaks sõjaväelast. Peaaegu nagu majakavahid. Või siiski mitte - siit käib läbi palju inimesi, nii tuttavaid kui ka võõraid ning nendega saab ju juttu puhuda.
Praamile sõit on tagurdades…
Mõtlesin, et Tortel ja Caleta Yungay on järve ääres, nagu külad ja linnakesed, kus oleme seni käinud. Kuid ei - see on sügavale Andidesse küündiva fjordi ääres. Siit lähevad praamid läbi saarestiku kaugemale lõunasse - Villa Puerto Edenisse ja isegi nii kaugele kui Puerto Natalesisse. See on 700km ja 41 tunni kaugusel. Seega saab lääne poolt merd mööda sõita ümber Torres del Paine rahvuspargi. Puerto Natalesist on Punta Arenas juba kiviga visata ning sealt Tulemaale (Tierra del Fuego) pole enam väga palju.
Uuesti järve, ühtlasi Argentiina piiri ääres on Villa O’Higgins, kuhu on Rio Bravo sadamakesest 100km.
Tee Rio Bravost kulges koos jõega kanjoni põhjas, hiljem ronis mööda serpentiini mäenõlvale ning veel hiljem laienes kanjon oruks. Suurem osa teest nii kulgeski, täiesti inimtühjal maal.