Mis toimub?
Postituse pealkirjast - mis Volkmann ja mis Barthes? Eks ikka Toomas Volkmann (lingilt avanev Fotografiska intervjuu on väärt kuulamist!) ja mõtted-nopped tema portreefoto koolituselt. Ning Roland Barthes ja nopped-mõtted tena raamatust "Camera lucida. Märkmeid fotograafiast", mida lugesin sel suvel. Põhjus, miks ma kirjutan neist koos, on tagantjärgi ilmne - koolituse märkmeid üle vaadates sain aru, et Volkmanni jutus oli päris palju viiteid sellele Barthes'i viimaseks jäänud raamatukesele. (Vahemärkusena - sain Barthes'i raamatukest lugedes aru, et ma poleks suuremat osa seal esitatud kontseptsioone mõistnud, kui ma poleks lugenud John Berger'i raamatukest "Ways of Seeing", mille ma paar aastat tagasi kogemata leidsin Tartu Raekoja platsilt Krisostomuse raamatupoest [eesti keeles "Nägemise viisid"], sellest teosest ammutatud mõtetest võiks kirjutada eraldi loo, pika-pika loo.)
Aga miks ühest koolitusest ja väga filosofeerivast mittefotograafi raamatust üldse kirjutada? Väga hea põhjus on ju koolitusel tehtud väga stiilsed portreefotod. Aga suuresti ka ajendatuna tundest, et peale neid õppimisi-lugemisi saan ma fotost juba midagi aru. Lisaks fotodele mõningaid mõttekübemeid olengi ses postituses jagamas.
Foto esimese koolituspäeva praktilisest osast (modelliks üks kaaskoolituja, kes lahkesti nõustus selle rolliga) ning fotole panin sama nime, nagu on ka postituse esimene alapealkiri - "Mis toimub?" Toomas Volkmann (TV) - head portreed vaadates tekib küsimus "Mis toimub?" Juhuslikult on sellele fotole jäänud rohkemgi, kui hoolega vaadata. Roland Barthes'i (RB) üks põhilisi järeldusi foto olemust uurides oli: "See on olnud." Pikema-põhjalikuma selgituse kaudu - foto on surnud, see hõlmab ainult seda, mis on jäänud kaadrisse, mis on näha; lõplikult ainult seda - sellele pole midagi eelnenud ja sellele ei järgne midagi. Aga täiendusega, et foto ainus võimalus pääseda sest (lõplikuna mõjuvast) tõdemusest on, kui fotole on jäädvustatud midagi, mida ei ole näha, aga mis on olemas (muidugi on see subjektiivne, kas ja mis see miski on). Portree puhul on ilmsed vahendid selle miski loomiseks pilk ja käed, kuid ka esemed - portreteeritavat määratlevad atribuudid (kas tema valduses või taustal või taustana).
Aga mis siis sel fotol ikkagi toimub? Mida ta vaatab? Kas ta varjab seda? Miks? Mis värk on selle raamatuga - miks ta hoiab näppu seal vahel? Miks ta üldse raamatut hoiab ja näitab? Kas raamat ja peidus olev on seotud? Kuidas? Mida teeb fotol Volkmanni käsi?
Portree kui manifestatsioon
Ülakeha, näo ja pilgu suunad moodustavad sõnumi: "Ma libisen üle ja möödun, mu tähelepanu on siit eemal, ma heidan pilgu tagasi ja vaatan sinust mööda." Seda võimendab laud kui lava ja kui barjäär pildi allservas.
Barthes - foto ei ütle, vaid laseb näha.
[Nüüdseks, aasta viimaseks päevaks on selle postituse alustamisest mitu kuud möödas ja keeruline on ree peale saada. Eks olen vahepeal muudki teinud ja lugenud ja õppinud ning tunne pole enam sama, pole ka sama tugev. Kuid need mõtted, mis toona juba kirja said ning mis on veel ootel, need on liiga head, et jätta postitus pooleli. Ja nüüd märkmeid sirvides - nii Volkmanni koolituselt kui ka Barthesi ja Bergeri raamatutest, lisaks enda omi - see kõik paistab liiga suurena, et katta ära vaid siinses postituses.]
TV (mitte päris sõna-sõnalt, muidugi): "Foto jäädvustab detaili ja seda väga ei kontrolli. Ja see on foto objektiivne aspekt, st jumalik, mitte inimlik-subjektiivne." Samas, portree kui žanr tekkis sekulaarsuse kasvuga - st hakati kujutama ka muud kui jumalikku. (Selle taustal võib aimata veel üht trendi, mis ei kipu enam muutuma - inimliku edevuse kasv. Oli ju portree üks eesmärkidest demonstreerida portreteeritava, st tellija jõukust. Mis võiks olla portree eesmärk praegu, kui valdavaks portree alamžanriks on saanud enesepildistamine? "Hei, mina siin!" "Näe, mis ma teen!" "Vaata, kus ma olen!" "On ju äge!?" Aga mis on tellitud portree - ükskõik kas siis pildistatud või maalitud - eesmärk praegu?)
Barthes - kaamera ette sattudes tekib inimesel kohe poos (isegi kui fotograaf ei palu seda etendada), ta loob omale teise keha, kujutise, mida näidata.
Barthes: "Objektiivi ees olen ma ühekorraga see,
- kelleks ma end pean,
- kelleks ma tahan, et mind peetaks,
- kelleks fotograaf mind peab,
- keda fotograaf kasutab oma kunstimeisterlikkuse näitamiseks."
"Sest see, mis kujutiselt raskuse võtab, pole mitte ükskõiksus ..., vaid armastus ..." Seega, pildista ALATI armastusega!
Üks üsna universaalne mõte TV koolituselt - luua portrees sügavust kasutades selleks tausta, tagaplaani. Universaalne ses mõttes, et see on ka maastikufoto juures üks olulisemaid võtteid - luua ruumilise tegelikkuse kahemõõtmelisel reproduktsioonil ehk fotol kolmemõõtmeline kujutis. Selleks kasutati näiteks aknast paistvat maastikku, poolprofiili lähivaates.
Foto kui väljalõigatud hetk
Mis veel kaasneb portreefotoga, õigemini mis on veel portree kui sellise taustaks? TV - "Memento mori" ja foto kui nostalgiline, mitte enam elus kunst; portree kui surimask. Ehk ringiga tagasi Barthesi mõtte juurde, et foto on surnud - see on olnud ning see ei ütle midagi selle kohta, mis oli enne ja mis tuli pärast. Barthesil oli huvitav mõttekäik ühe eelmise sajandi kolmekümnendatel pildistatud koolipoisi portree kohta - võib-olla on see inimene veel elus, küll juba raugaeas. Ja sealt läheb ju mõte täiesti loomulikuna edasi - aga kas see on enam seesama inimene?
Mõni aeg tagasi panin seinale oma poisiea foto - see oli lasteaia viimasest aastast, ma usun - et saaksin vaadata iseenda algusaegu. Ning täiesti paratamatult oli ses vaatamises omajagu võõristust, sest ma ei mäleta, mida ja millest ma tollal mõtlesin, kes ma olin. Vahe tollase ja praeguse mina vahel on liiga suur, et neid kahte automaatselt pidada samaks inimeseks.
Lisan sellsama mõtte tooremalt, vahetult peale Barthesi tõdemuse foto kohta "See on olnud... See ei ole siin, aga see on olnud" lugemist: "Toores foto on hullus. See on seesama, kui ma vaatan saunakapikese uksele kleebitud fotot iseendast 5-6aastasena - ma mäletan, kui see foto tehti, see on minu minevik, see olen mina; ometi - see ei saa olla mina, ma olen (praegu) täiesti, liiga teistsugune (pealegi ma ei mäleta, mis oli selle poisikese identiteet, ma ei näe järjepidevust, kuidas sellest sai minu (praegune) identiteet). Ma olen (ma tunnen selles ilmes ära iseenda), ometi ma ei ole (ma ei näe järjepidevust) - see on hullus. See foto on hullus, see on toores foto."
Barthesi ainetel jätkates... Mõtte juures toorest, st ehedast fotost, tekib kohe küsimus - mis on selle vastand? Eks ikka kunst(iline)foto. Ja sel juhul on järeldus ju see, et kunstfotost on toorus ja ehedus eemaldatud. Aga miks üldse peaks fotost tooruse-eheduse eemaldama? Ju vist selleks, et see oleks vaadatav, et see näeks välja parem. Ehk siis foto järeltöötluse olemus on foto headuse suurendamine :-)
Technique
Tagasi Volkmanni juurde. Mis teeb "surnud" pildist "elusa" portree:
- tagasivaade / peapööre koos pilguga ja
- käeliigutus (külmutatud liikumine), mis määratlevad teineteist nagu objekt/subjekt ja taust tänavafotos, ning
- rõhuasetus heleduse-tumeduse loomisega.
Ning siia otsa sobib mõtte jätkuks üks Barthesi kontseptsioonidest - punctum kui "mis toimub".
Vahemärkusena nope TV-lt - mis on jumalik valgus? Tuntud on uskumus, et saatanal pole varju ning selle järgi saabki teda inimeste seas ära tunda. Aga varjude puudumine on ka jumalik valgus. (Selleks siis portreteeritavast kahel pool ja lähestikku kaks suurt softboksi ning valgus poeb ka seljataha.)
Veel tehnilist TV-lt:
- sfumato - udustatud, madal kontrast; see mõjuba hüpnotiseerivalt, kuna silm töötab kontrastil, aga seda pole;
- ciarascuro - valguse ja varju stseen.
Kas naeratus on piisavalt tagasihoitud, et mitte naeruvääristada stseeni tõsiseltvõetavust? Mõtle laialt naeratavale Mona Lisale - kas see maal oleks sellisel juhul šedööver või ka lihtsalt tõsiseltvõetav?
Renessansis veel oli väga oluline, kummal käel on kedagi või midagi kujutatud ning kas kangelane (portreteeritav, objekt või-kuidas-iganes) vaatab vasakule või paremale. Vaataja seisukohalt märkis vasak idasuunda ja taevalikku-vaimset - asus see ju pildil kujutatud Jeesuse paremal käel - ning parem läänesuunda ja põrgulikku-maiset.
Ma polnud kunagi mõtelnud sellele, mis on glamuur, kuidas ja mille abil seda luuakse. Bergeri "Ways of seeing" käsitleb seda päris põhjalikult seoses reklaamfotoga. Volkmann iseloomustas glamuuri olemust väga lihtsalt - see mõjub ohtlikult, kergelt hirmutavalt, kuna see on meie reaalsuse suhtes nihestatud. See käis läbi ka koolituselt.
Veel mõni mõttekatke Volkmannilt:
... kannatuse sümbolid - detailideks võtmine, osade esitlus taustal
... sõrmitsemine / varjamine / rahutus / ebamugavus - LUGU (Barthesi punctum, kust hakkab lugu hargnema)
... kaadri serv ei lõpeta lugu
... käsi kui asi iseneses - kehast eraldatud, katkestatud
... ühelt küljelt teisele eri nurkade all vaataja suhtes - nägu, pilk, ülakeha
... tausta vorming hakkab kõnetama modelli (kui kõrge on tühjus modellie kohal - ähvardus, vaade alt üles ja lõigatud pea - jõud jne)
... valgus paremal - näidatud, vari vasakul - varjatud
... miski ei peaks olema täiesti horisontaalne ega vertikaalne
... kõrvad ja käed on alati punased (hea, kui nina ei ole)
Lõpetuseks
... ja mõtete jätkamiseks - Barthes: "Foto on ... vaadatav aines ja vaatav subjekt."