Seekordse külaskäigu suurettevõtmine oli automatk Patagooniasse, nii oli juba ammu plaanitud. Tegin teel olles märkmeid - kus käisime, mida nägime või mis juhtus ning mis tunded seda kõike saatsid.
Püüan iga päev lisada postitusele uue reisipäeva muljed, aga et üks postitus ei läheks liiga pikaks, jagan muljetamise nädalateks.
9/12/23 laupäev
Juba õhtul ilm muutus, mägede kohale tekkisid madalad pilved, tuul tugevnes ja läks jahedaks.
Õhtul leidsime veel peasuuruse murumuna, täiesti valget värvi, värskelt-toorelt proovimisel õrna ja hea maitsega, aga võiks ju küüslauguga korralikult läbi praadida.
Jäime veel üheks ööks ilmselt meie parimasse kämpasse. Telefonilevi, wifit ega elektrit küll pole, aga on korralikud WC-d ja dušid sooja veega ning imeilus järv. Hommikul ei leidnud esimese hooga head põhjust, miks kohe soojast magamiskotist välja pugeda ja telgist välja tormata. Aga kui kostis “Quieres mate?”, siis oligi hea põhjus olemas. Istusime väikse astme serval, jagasime matekruusi ja vaatasime järvele. Ning järve tagant kerkivale mäenõlvale ja selle lumisele harjale. Vahetasime mõned mõtted eesootavast päevast. Siis ärkasid ka teised. Nelja-aastane puges sülle ja kohe oli palju soojem.
Kõige olulisem mõte eesootavast päevast oli see, et me ei pöördu põhja, kodu poole. Et kui oleme juba nii kaugele tulnud, läheme siis edasi lõunasse. Ei tea ju millal ja kas teist nii head võimalust tuleb.
Teine osa tänasest päevast möödub Carretera Australi e Rn 7 mööda lõunasse sõites. Päeva sihtkoht on Cochrane, lõppsihtkoht on Villa O’Higgins, kuhu tahaks jõuda paari päevaga. Seal Carretera Austral lõppeb. Põikame Torteli ja sõidame praamiga Caleta Yungay’st üle järve tee viimase otsa juurde. Vaatame liustikud üle ja hakkame tasakesti tagasi sõitma.
Peatudes Luis Soto silla juures läks tagumine rehv, kui parklasse sõites riivasime rehviga hooletult maha lõigatud metallprofiili. Sellest tuli väike piknik Bertrandi järve ääres.
Üks ammu äramärgitud koht teel oli Bakeri jõe kärestik ja kosk Neffi jõe suubumise kohas. See oli võimas vaatepilt! Kohalikud olid aastaid võidelnud, et sinna ei rajataks tammi hüdroelektrijaama jaoks. Senini on võitlus olnud edukas, kosk on vaba.
Cochrane. Ristik õitseb. Ilmselt elu parim hot-dog (need üksikud, mis ma üldse olen söönud) - siin on avokaado ehk palta nende kohustuslik osa, lihatükid ja tomatid olid ka päris. Sai oli muidugi selline, nagu see, mida iga päev sööme - lumivalge. Aga tundub, et kiirtoiduputka juures tasub hängida. Saime seal kokku noorpaariga, kes peavad kohalikku rehvitöökoda. Nii et saame oma katkise rehvi parandatud. Ilma varuta on sellistel teedel üsna riskantne pikemat teekonda ette võtta.
Teel oli veel üks päris metsik kosk.
Nii saigi esimene nädal meie Patagoonia automatkast läbi. Võib küsida, et miks automatk? Vahemaad on tõesti suured ja perega ei võta ju sellist matka ette jalgrattal või mootorrattal. Muuseas, mõlemaid oli Carretera Australi peal näha palju. Eriti jalgrattureile oli see maantee päris õudne - kitsavõitu kruusakas, aukude ja suurte kividega, treppi sõidetud, serpentiinide ja niisama tõusude-laskumistega, lisaks sadas, aga ikka olid nad seal ning ilmselt täiesti vabatahtlikult.
8/12/23 reede
Un caballero 86 años que llama Hector Jaramillo. Tuli oma kämpingu registreerimisraamatuga ja jäi juttu ajama. Tal on siin suured maad, naaber on kohe üks ta poegadest -nahkkäsitöö meister - oma naisega. Kokku on tal 12 last.
Käisime peremehe poja Gastoni ja ta naise Adriana juures kõrvalkrundil ning vaatasime, mida ta siis nahast teeb. Eks ikka tavalisi nahast asju, aga looma-, lamba- ja kitsenahast ning kalanahast samuti.
Põhiosa päevast möödus Puerto Rio Tranquilos. Turistide ja matkajate sõlmpunkt, tegelikult väike küla. Aga siin on olemas kõige olulisem, kuigi hirmkallis - tankla, paar toidupoodi, ridamisi söögikohti ning atraktsioonid.
Täpsemalt küll atraktsioonidele sõitmise sõlmpunkt, kus kümned pakuvad trippe “Marmorsaartele” (Cuevas Marmol), San Rafaeli laguuni liustikku vaatama, Exploradoresi liustikule ning ilmselt kuhugi veel.
Me valisime “Marmorsaarte” pika tripi. See on paarikümnekohalise kiirpaardiga kahe ja poole tunnine ring kõigi olulisemate lainete uuristatud marmorkoobaste juurde siinpoolses General Carrera - ei, Chelenko - järve osas. Oli, mida vaadata ja imetleda!
7/12/23 neljapäev
Nothofaguse perekonna puudel kasvavad söödavad puuseened - nt diguene kasvab coigue peal.
Ñirre - Nothofagus antarctica
Canelo - Drimys winteri
Coigue de Magallanes - Nothofagus betuloide
X-728 Camino a Bahia Exploradores - kämpingust mööda ja liustike poole, neist kõige tähtsam on Glaciar Exploradores. Tee kulges suuresti mööda Exploradoresi jõe äärt ning saime kaugelt alt vaadata paari liustikku ning lähedalt ka päris võimast koske. Nende jõgede-koskede vesi ei tule allikatest ega järvedest vaid sulavatest liustikest ja igilumest.
Valisime Exploradoresi liustiku vaatamiseks kõige viimase matkaraja (sendero) - Cumbre de Cipreses (küpresside mäetipp). Üliäge rada läbi vihmametsa, kuid alustuseks tuli saada üle jõe, kuna rada ja vaade liustikule oli jõe vastaskaldalt. Selleks oli rippsild, juba natuke ohtlikus konditsioonis.
Aga edasi läks rada ohtrate trepikeste ja lühikeste redelitega kõige järsumates kohtades. Kuigi ronisime mööda mäekülge üles-alla, siis maapind oli üsna märg. Kohati nii märg, et raja ülemises otsas kasvas lausa turbasammalt. Tasast pinda on sel rajal mõne meetri jagu (tundus, et kokku).
Rada on ootamatult pikk. Vaatekohani oli maad ca 2,5km ning vaade Exploradoresi liustikule ja mägedele oli vägev.
Nii kaugelt vaadates saad aru, kui palju on liustik taandunud. Samas on jube raske aru saada mastaabist. Kui võtta nii, et külgnevatel mägedel kasvab mets, mis paistab nagu sammal kivi peal, siis peab liustiku laius olema paari kilomeetri kanti ning pikkus ligi kümme kilomeetrit koos sulanud alaga.
Sel rajal oli pakkudele-kändudele kirjutatud järjelugu, mis kandis oma kütkestavusega vaateplatvormile. Raja profiili tõttu niisama vahtimise võimalust pole, selleks peab peatuma. Ning ringi vaadata tasub ikka, kasvõi hinge tõmbamiseks. Lugu on noormehest, kes pidi 20selt oodust lahkuma. Sealsetesse metsadesse jõudmiseks kulus tal hobusega 24 päeva - jõed olid nii kõrgel. Päeval püüdis edasi liikuda ning öösel kuivatas lõkke ääres oma riideid. Ta teadis, milline on edasine elu - külmad talved ja üksildased aastad. Ta langetas puid ja parvetas need allavoolu, et vahetada palgid toidu vastu. Aja jooksul ta kibestus, kuid kaardid ja kirjad, mida ta aeg-ajalt sai perekonnalt ja kunagistelt armastatutelt, muutsid ta siiski tundeliseks. Metsas rännates õppis ta tundma kõiki puid ja radu, saatjateks olid tal linnud. Aja jooksul ta märkas muutusi - jõgedes oli vähem kalu, linnud ei pöördunud kevaditi tagasi, liustikud taandusid, sest sadas vähem.
Tundub, et päris viimasel ajal on see rada maha jäetud, värskeid hooldusi pole näha ning raja alguses asuv putka sildiga MIRADOR on olnud juba mõnda aega suletud. Muidugi naljatasime, et kas see ongi see vaade.
Rada läks vaatekohast edasi veel umbes tunni jagu, ronisime järjest kõrgemale kuni pidime peatuma - tundus, et peame sõna otseses mõttes ronima, kui soovime veel kõrgemale jõuda. Soovisimegi, kuid ikkagi pidime peatuma varsti veidigi tasases, kuid päris märjas kohas. Ja siis nägime pea kohal tiirutamas kondorit! Ja siis teist! Ja seejärel ronisime edasi kuni jõudsime kaljuseljandikule (tipp jäi siiski veel kaugele). Ja sealt sain juba üsna hästi pildistada aegajalt oma lennutiiruga me peade kohale jõudvat kondorit.
Tagasi alla minek võttis meil kaks tundi ning kella järgi oli teekonna pikkus 3,74km. Veel rajal olles jõudis päike loojuda ning sõitma hakkasime juba hämaruses.
6/12/23 kolmapäev
Hommikune äratus - suur ja uhke kukk tuli oma kanakarjaga telgi ümber siblima ning kires otse mu pea juures kogu hingest.
Suur osa tänasest päevast möödub tõenäoliselt Tšiili piiripunktis kõike kontrollides. Näiteks kogu lahtine toit on keelatud, st tuleb enne ära süüa. Aga eks ongi juba lõunaaeg.
Argentiinast jäi üks asjaolu märkimata, nimelt sularaha. Ilma selleta on keeruline - kämpad ja muud soodsamad-lihtsamad asjad on ikka sularaha eest. Iseenesest võiks olla lihtne - lähed ja võtad pangaautomaadist. Kuid kõigepealt tuleb leida automaat, seejärel loota, et see lubab välja võtta piisavalt sularaha või et selles üldse raha oleks. Oluline on ka see, millise pangakaardiga sularaha välja võtta - mõne panga kaardiga sai raha ametliku kursiga, mõne teisega turukursiga. See mure saatis meid pea iga päev. Korra küsisime (ja saime) natuke sularaha kauplusest.
Natuke nostalgitsemist - kastikas Chevy 10 ja sedaan Peugeot 505 kämpa omaniku tagahoovis.
Piirile! Rio Jeinimeni Argentiina poolel ja Tšiili poolel samuti, samanimeline jõgi nende kahe vahel. Passi-, tolli- ja fütokontroll läks libedalt, jäime ilma vaid purgist meest. Aga auto tuli ikkagi tühjaks laadida, pagas viia läbivalgustamisele, tagasi auto juurde ning uuesti kõik autosse toppida. Eelnevalt pidime täitma telefonis Affidavit’i deklaratsiooni (fütokontroll, kus kinnitad elu hinnaga, et ei too üle piiri toiduaineid, valuutat jne) ning seda siis telefonist näitama.
Esimene koht Tšiilis on Chile Chico, väike linnake väga ilusa järveäärega. Tankisime, hankisime veidi sularaha ja hakkasime sõitma Puerto Rio Tranquilo poole. Linnake asub sama järve ääres, mis Argentiina poolel kannab nime Lago Buenos Aires, kuid Tšiili poolel Lago General Carrera (täiesti mõistetamatu on siinkandi komme nimetada looduslikke kohti kindralite ja komandöride järgi). Kohalik nimi on Chelenco e Tormine. Ja tee Puerto Rio Tranquilosse - meie sihtkohta - kulges samuti selle järve äärt pidi.
Esiteks, oli ikka tee - treppi sõidetud kruusakas, mis käis üles alla ning lookles nii palju kui võimalik (hiljem sain aru, et see on loomulik, väga teistsuguseid teid siin polegi). Teiseks ja palju tähtsamana - vaated selle tee ääres järvele, saartele, rannajoonele ja mägedele olid v-õ-r-r-a-t-u-d!
Vaade üle Lago Verde oli alles algus, kusjuures järve ühes servas tegutseb kaevanduskompanii, mille suurim toodang on hõbe ja kuld.
Kuid sealt edasi - ainult vaatad ja imetled. Selle erilise seas tundus veel erilisem Luis Soto. Sama tee ääres on järves ka Cuevas de Marmol - liustike kõrval tuntuim siinne vaatamisväärsus.
Muuseas, Lago ja Laguna Verde'sid jäi meil tee peale päris mitu. Ilmselt umbes sama, nagu on meil Must- või Valgejärv.
5/12/23 teisipäev
Pikk hommik, sest edasi enam arvestatavaid linnu teele ei jää. Poest kõik hädavajalik kaasa, kindlasti vesi, sest tee läheb eranditult läbi pampa. Kell on juba pärastlõunas, kuid ikkagi loodame õhtuks Perito Morenosse jõuda. Mööda Ruta Nacional 40-t võtaks see ilma peatusteta ligi seitse tundi. On üks otsetee võimalus, kuid see tee pidi olema nii hullus seisus, et parem on vältida ja teha väike ring. Sellegipoolest on osa ka põhimaanteest halvas korras, st aukudega.
Pampa on pampa, suur ja lage. Aga nägime kõigepealt flamingosid ja “mustkael-luike”, kuid siis ka nandut (mapusundungis choike). Veel nägime guanaakosid ja vikunjat. Pampa on elu täis!
Gobernador Costa - vana preerialinn, st vana pampalinn. Võib-olla viimane bensukas enne Perito Morenot. Peatänaval oli silt Municipal Camping.
Sealt alates saime mitu sahmakat vihma. Kerge arusaamine hakkab tekkima ka pampa tuulest - ühtlane ja tugev. Kohe peale G. Costast väljasõitu pidin auto paar korda teepervele keerama - need avarad vaated koos pilvede ja kohati nõlvu valgustava päikesega olid pildistamiseks täiesti vastupandamatud (aga muidugi unustasin ma sellisel puhul telefoni tasku ning kõik need vaated ootavad oma aega kaamera mälukaardil).
Teepind kauguses väreleb ja on helesinine, kui peegeldab taevast. Kuid teel oli ka mõnekümnekilomeetriseid lõike, kus teekate oli natuke puudulik - igas suuruses löökaukude ja laugemate “süvenditega”. Väga hulludes kohtades tähendas see slaalomit ning kui sellest ei piisanud, siis väga ettevaatlikku aukude läbimist.
Muidu on kiirusepiirangud 20, 40, 60 ja 80 km/h. Aukudest hoolimata võib olla lubatud ka 90 ning sõiduautodele isegi 110. Aga sõidetakse nii, nagu suudetakse, vaid asulasisest 40-st peetakse enam-vähem kinni.
Rio Mayo - tähtis koht teel, aga Rn40 juhatas ümber küla. Ringteel enne küla oli skulptuur “härja kõri lõikamine” - külas on munitsipaaltapamaja.
Pampast on ammu kadunud kõik puud ning mäedki on nihkunud silmapiirile või selle taha. Kuid kõik on tarastatud, polegi märganud ilma okastraataiata kohta tee ääres. Ja kui on soov teha metsapeatus, siis sellega on väga keeruline - peatuda saab, kuid millegi taha minna ei ole.
Mis muusika meil siis autos mängib? Valdavalt hispaaniakeelne reggae, aga ka veidi erinevaid asju, nt Salvaje Decibel ja Los Jaivas, mis oli kõike rõõmsast ladina-ameerika biidist süvaprogeni (hiljem lugesin, et see on tõenäoliselt kõige mõjukam rokkbänd kogu Ladina-Ameerikas ning alustas juba 1963. aastal). Ja Divididos - ladinabluus.
Perito Moreno peaaegu paistab, täpsemalt küll selle taga asuvad Andid (tegelikult on need palju kaugemal, pealegi Tšiilis). Oleme jõudnud ~39ndalt laiuskraadilt 45ndani (Eesti on ~58. laiuskraadil).
Võtame bensiini ja sõidame kohe edasi mööda Lago Buenos Aires’e lõunakallast Los Antiguos’se, kus otsime omale kämpingu. See on viimane linnake enne Tšiili piiri. Tagasi Tšiili läheme ikka suuremaid Patagoonia vaatamisväärsusi jahtides. Päris lõunasse me ei lähe, kuid liustikke, mägesid ja muidu ilusaid kohti leidub küllaga ka Patagoonia põhjaosas. Läbi Argentiina sõit on odavam ja palju lihtsam. Bensuhinnast oli juttu, kuid ka toit on väga odav, lisaks pole teedel tolle (Tšiilis on suured maanteed tasulised).
Päev lõppes kämpingus grill-liha ja -kalaga, õlle ja veiniga. No see liha oli tõesti kõike väärt! Eks siis öö oli ka lühem.
Argentiinas sõites tuli kummitama üks tango...
Epóca
Si desapareció
En mí aparecerá
Creyeron que murió
Pero renacerá
Llovió, paró, llovió
Y un chico adivinó
Oímos una voz
Y desde un tango, rumor de pañuelo blanco
No eran buenas esas épocas
Malos eran esos aires
Fue hace veinticinco años
Y vos existías
No eran buenas esas épocas
Malos eran esos aires
Fue hace veinticinco años
Y vos existías sin existir todavía
Si desapareció
En mí aparecerá
Creyeron que murió
Y aquí se nace, aquí la vida renace
No eran buenas esas épocas
Malos eran esos aires
Fue hace veinticinco años
Y vos existías
No eran buenas esas épocas
Malos eran esos aires
Fue hace veinticinco años
Y vos existías sin existir todavía
(Gotan Project)
4/12/23 esmaspäev
Hommikul tegin jalutuskäigu Nahuel Huapi järve poole. Leidsin vaid ühe koha, kust sain päris vee äärde. Kõikjal oli majad, aiad ja suletud väravad.
Lugesin ühelt tahvlilt, et 50ndate algul oli keegi austerlane Richter tutvustanud Peronile (Argentiina ilmselt kõige tuntum president, Evita - tema naine - on muidugi veel tuntum) mõtet rajada keset järve asuvale saarele tuumajaam. Mitu aastat hiljem oli riik saanud mingi tühja hoone ja jäänud ilma 300M$. Asi tunnistati pettuseks.
Ruta 40 San Carlo de Barilochest El Bolsóni - tee mägede vahel ja metsikus looduses, imeilus. Enne Barilochest lahkumist tegime tiiru Villa Campanario ja Cerro de Llao Llao pool. Tee lookles järvede vahel, avanesid hunnitud vaated. Kõige uhkemad vaated olid muidugi Campanarios kohalikult mätipult, millest oli tehtud tõsine atraktsioon koos köisraudteega. Aga need vaated sealt ülalt olid väärt kasvõi jala üles ronimist (mis meil esialgu plaanis oligi).
Siinkandis on põhiline auto väike Renault, sh päris vanad Renault 12-d. Aga on ka teisi huvitavaid väikeautosid, nt Chevrolet Corsa ja Astra. Erinevalt Tšiilist hiinakad puuduvad pea täiesti ning kogu autopark pole mitte vanem vaid lihtsalt vana.
On ka suuri ameerika kastikaid, kuid need on juba väga vanad. Lootsin palju rohkem näha oma lemmikuid Peugeot 504 ja 505, sh kastiga versioone, kuid neid peaaegu polnudki.
“Somos la voz de la Mapu”
El Bolsònis sattusime peale auto parkimist keset demonstratsioonimarssi - avaldati meelt vee eest. Et veeõigused jääksid mapuchedele ning ei jagataks ühele Iisraeli rahvusvahelisele korporatsioonile, mis tekitas kuskil Palestiinas veepuuduse. Marss oli väga meeleolukas, rütmide, trummide ja tantsuga, kokku olid tulnud ka kõik kohalikud sulelised ja karvased, värvikad kujud.
"Oleme mapu (maa) hääl"
Paar rida selgituseks. Mapuched on Tšiili (lõunapoolse) keskosa ja Argentiina Andide poolse osa põlisrahvas ning mapudungun on nende keel. Väga paljud kohanimed nii Tšiilis kui ka Argentiinas on mapukeelsed. Mapuche - maainimesed/-rahvas, mapudungun - maakeel.
Milles probleem? Vesi on Tšiilis ja ilmselt teisteski siinsetes riikides eraomandis ning selge, et lihtinimestel tekib sellega seoses suuri probleeme. Liiati jääb Argentiina Andide taha ning see osa maast on väga kuiv (sellest ju ka pampad - poolkõrbed).
Peale rongkäiku suundusime Esqueli poole. Teel sain pildistada päikseloojangut - sellist võimalust tuli tripi jooksul ette ootamatult harva - mäetippudelt ja pilvedelt peegeldus õhtu viimane päiksevalgus. Tee läks läbi poolkõrbe, mõni sirge oli kilomeetreid pikk, kohati olid teekattes hullud augud. Muidu selline madal ja lage, ka mäed muutusid paljaks ja kaotasid oma teravad vormid.
Esquel osutus oodatust palju suuremaks. Kämpingu leidmine oli väljakutse - neid lihtsalt polnud seal, kus kaart või rakendus väitis need olevat. Lõpuks ikkagi leidsime ühe.
3/12/23 pühapäev
Alustame ikka kodunt, Puala külast Curarrehue lähedal (igaks juhuks - see on Tšiilis). Start kl 11:30. Mahutasime end viiekesti - kaks last ja kolm täiskasvanut - koos rohkem ja vähem hädavajaliku kraamiga Honda CR-Vsse. Esimene sihtkoht on Mamuil Malal, piiripunkt, et jõuda Argentiinasse. See on kodu lähedal.
Pakkimisega sai alustatud juba üleeile ning see lõppes umbes tund enne väljasõitu. See tunnine paus kulus dokumentidele, nt liikluskindlustusele, ja esimese hooga ununenud asjade kaasa võtmisele (nt vihmajope ja statiiv).
Peale Mamuil Malali suundume lõunasse. Alguses on mäed, hiljem pampa. Taevas on pilvitu ja päike paistab seljatagant. Tšiilist välja saamine läks libedalt. Ning kui lõppes Tšiili, lõppes ka asfalt. Oleme kruusa- (või vulkaanilise puru- ja tolmu-) teel. Argentiinasse saamine läks ka libedalt, lihtsalt pidime ära andma karbitäie mune ja sööma ära kaasas olnud juustu. Kell on alles üks.
Junin de los Andes, esimene asi oli minna tankima. Liiter 95 bensiini maksis 320 peesot. Ametlik kurss võib olla ~350 peesot dollari eest, tegelik kurss on üle 900.
Järgmine sihtkoht on San Martin de los Andes, lõuna ja mingid imelised saiakesed, mida ma veel näinud ja maitsnud pole - facturitas. Esialgu siiski Pizza Cala - rahvast täis, järelikult võib loota, et koht on hea.
San Martin tundub olevat matka- ja spordikeskus ning isegi suusakeskus.
Järgmine sihtkoht võiks olla San Carlos de Bariloche, läbi Villa la Angostura - un camino muy hermoso. Seal pidi olema juba iseäranis kaunis, tõenäoliselt otsime ka kämpingu seal.
Sel ajal, kui me võtsime San Martinis lõunat, sündis Anihuarraquis sel tumedamal kitsel ilus ja valge tall.
Mulle meeldib, kui pinnal on ulatus ja vorm (mõte vaadates pampat oma laugete mägede ja avarusega ning mõeldes kui-seda-metsa-ees-ei-oleks-Eestile).
Aedlinna-kämping Yeti ning täiesti norm telkimine piisavate mugavustega.