Fotoseks muutus päev Tallinna sõites, esialgu vana fotosaate podcast'i kuulates. See oli põnev saade National Geographic'ust ja Sven Začeki teekonnast sellesse ajakirja. Lisaks veel Začeki ja teise loodusfoto tipu - Remo Savisaare - dialoog loodusfoto teemal. Hea repliik oli selle kohta, kui juttu tuli pikkadest ja väga kallitest objektiividest, mida nad igapäevaselt kasutavad. Et kui kiputakse ütlema, et selliste "torudega"/tehnikaga suudab igaüks ägedaid pilte teha, kasvõi händkakust, siis on sobilik märkida, et kas üldse ollakse elu jooksul elusat kakku metsas näinud. Põhiline töö on ikkagi objekti leidmine, tundma õppimine, uuesti leidmine ning siis alles pildistamine.
Tallinnasse jõudnud, kiirustasin fototundi. Asutuse nimi on FAK (üks all valvelauas istunud eakas turvamees muigas ja rõhutas, et mitte "u"-ga). Üllatusin, et peale minu oli tunnis veel vaid üks naisterahvas. Tuli välja, et ongi "privaatkoolitus" kahele lillepildistamise huvilisele. Koolitaja oli Jaak Kadak, vana fotograaf, kes on hästi palju just lilli pildistanud nt õnnitluskaartide tarbeks. Mehe taust on füüsik, st tuletas hästi lihtsalt meelde mõned füüsikalised asjaolud optikast. Ütlen kohe alguseks kaks suurt asja, mis sellest sain:
1) see koolitus, vestlus, asjade näitamine laiendas väga oluliselt minu maailmapilti (põhiliselt küll fotograafias, aga mitte ainult);
2) objektiive pole mitte kunagi liiga palju (seda küll natuke naljaga pooleks, aga ikkagi vaid natuke - põhimõtteliselt on iga asja jaoks oma objektiiv ning nii nagu muutub fotomood, muutuvad ka vajadused objektiivide järele).
Pea esimene asi, millest rääkisime, oli sensori suurus (eeldusel, et tegemist on digikaameraga). Ja selle juures kaks pointi:
reaalselt ei ole mõtet sensorile paigutada rohkem kui 14-16 miljonit valgustundlikku pikslit, sest sensori suurus on piiratud ning rohkemate pikslite jaoks ei jagu läbi objektiivi tulevat valgust, ehk siis optika lahutusvõime ei saa olla füüsikaseaduste järgi piisav rohkemate pikslite jaoks; jätsin selle asja üle küsimata, aga see pakub huvi - kas tõesti on nii; juba mu praegusel kaameral on poolkaadersensoril 24MP, Sony täiskaadril on ka 50MP ja mõnel ehk rohkem - et see on puhtalt kommertsiaalne surve;
kuna pildi kvaliteedile seab füüsikalised piirangud eelkõige sensori suurus ja arvesse võttes punkti 1, siis ei ole mõtet osta uut poolkaadersensoriga kaamerat vaid vana täiskaadersensoriga kaamera (see vana on muidugi suhteline piirdudes mitte rohkem kui 5-8 aastaga) - sellel on signaali ja müra suhe kõige parem ehk pilt on kõige puhtam digitaalsest mürast.
Hüppan korra edasi - koju sõites kuulasin järgmist vana fotosaadet ja seal vestlesid profid just 2012. a uute kaamerate üle ning pidevalt käis läbi, et kui vinge on ikka 36MP sensoriga uus Nikoni kaamera :-)
Mis siis veel üles tähendasin eilselt koolituselt ... Päris lõpuks käisin välja mõned oma lillepildid sestsamast albumist, mille nädalavahetusel tegin. Neist kõige paremaks pidas Jaak seda pilti. Et siin on taust väga mõnusalt hägune - bokeh! - ja pildis on dünaamikat - diagonaalsed jooned-suunad. Juba varasemates vestlustes tuli selgelt välja, et ma eelistan hästi palju horisontaale ja vertikaale ning otsevaate kompositsiooni.
Järgmise pildi kommentaar oli, et see on liiga otse (vertikaalis) ning objekti kohal on liiga palju tühja maad (see on asi, mis mulle selgelt meeldib - objekti kohal peab õhku olema).
Järgmise pildi kohta ütles, et kui on tõesti soov asja näidata otse ülaltvaates ja veel ruudus, siis peab kadreerimine olema viimistletud - igast servast peab olema täpselt ühe palju vaba ruumi. Ühesõnaga detailide viimistletus näitab taset.
Seda pilti pidas väga heaks:
Sain juba eelneva jutu käigus aru, et mu pildid pole midagi erilist - need ei ole kaasaja fotomoe kohased, kus on tihtipeale tähtsam pehme ja hägune joonis. Öeldakse, et järjest kallimate objektiivide puhul ei maksta mitte joonise suurema teravuse vaid tausta suurema udususe ehk bokeh' eest. Arusaam, et milline bokeh on ilus ja milline mitte, see on üks väga udune ala ja võib rahulikult lähtuda isiklikest eelistustest. Muidugi, kui eesmärk on foto müüa, siis tuleb lähtuda mingitest üldistest, nt hetke moe arusaamadest. Üleüldse tuleks pilti tehes endale selgeks teha, miks ja mille või kelle jaoks pildistatakse (nt lilleportree vs lillepilt õnnitluskaardi jaoks, kuhu peab lille kõrvale ka tekst mahtuma).
Ma ei ole ju kompositsiooniõpetust saanud, seetõttu oli minu jaoks uudne ka selge väljendus, et vertikaalne pilt on jõuline ja horisontaalne rahulik.
Palju oli juttu valgetasakaalust (white balance), histogrammist ning JPG-st ja RAW-st. Põhimõtteliselt ma seda kõike ju teadsin, aga kordamine tuleb kasuks. Seda enam, et ma ei ole võtnud WB-d nii tõsiselt kui näiteks teravustamist või kadreerimist. WB on "õige" siis, kui kõigi kolme kanali (Red, Green, Blue) histogrammid on sarnased. Omaette jutt on muidugi heleduse-tumeduse skaala. Selle kohta on terminid high key ja low key - mõistlik on RAW's pildistada high key lähenemisega, sest heledat pilti tumedamaks keerates ei teki täiendavat müra (vastupidiselt toimides tekib) ning tegelikult võidab kvaliteedis võrreldes kohe täpselt pildistatud pildiga. JPG-s tuleb muidugi kohe täpselt pildistada, sest igasugune töötlus halvendab kvaliteeti.
Peaksin kõik oma objektiivid erinevate avaarvude juures läbi pildistama, et teada saada, millise ava juures on pilt kõige teravam (ehk siis tuleb tunda oma objektivide tugevusi ja nõrkusi). Seda enam, et kõik kaasaegsed objektiivid (v.a Zeiss, Leica ja Voigtländer) ei taga sama objektiivi kahe erineva isendi puhul sama kvaliteeti (see võib nii olla, kuid väga tihti ei pruugi). See on tõsine jutt, nt mu enda Sigma 24-60 F2,8 on väga terav F2,8-F8, kuid F11 on juba üsna imelik. Kuigi - portreeobjena on see päris hea. Ehk siis siit moraal, et profid teevad metsikult "musta tööd" enne kui pilti tegema hakkavad.
Obje läbikatsumise jaoks saab kasutada nt seda Norman Koreni testkaarti.
Objedest veel. Kaasaegsed objektiivid on tehtud rõhudes järjest rohkem joonise teravusele ja kontrastsusele, seda toetavad ka kaamerasisesed salvestus- ja töötlusalgoritmid. Vanadel objedel, eriti kuni eelmise sajandi keskpaigani, oli lähtekohaks, et fotograafia imiteerib maali, st joonis on pehmem. Sellest ka suur nõudlus portreede, sh lilleportreede pildistamisel vanade objede järele, mis annavad pehme joonise ja väga omapärase bokeh'. Nt kui keegi peaks nägema Meyer Görlitz'i objet ja selle veel saama, siis kogu maailma fotograafid kadestavad. Eriti hinnatud on 100mm F2,8 hõbedane Trioplan. Või nt Petri Kuribayashi C.C.
Eilne kojusõit oli samuti fotograafiline. Sõitsin mööda Peterburi maanteed Tallinnast välja ja oli just päikeseloojangu aeg. See oli väga kaunis, kuid ma ei teinud eile ühtegi pilti, lihtsalt nautisin seda nii palju, kui autoaknast näha õnnestus. Ilus oli.
Õhtul kuulatud fotosaate podcast'is oli lisaks kahe 2012. a täiskaadriga tipp-(pool)profikaamera jutule väga emotsionaalne jutt Kaupo Kikkase fotoretkest Peruu Amasoonasesse. Jutt käis ajendatuna sellest pildist:
Jahimees Jonni (autor: Kaupo Kikkas).
See pilt läks Nikon Pro (või midagi sellist) ajakirja esikaanele. Lugu selle pildi taga on selline ...
Kuskil Peruu Amasoonase džungli tagumises pärapõrgus, tsivilisatsioonist juba väga kaugel, asub küla nimega New York. Seal elab ca 30 peret, valdavalt mestiitsid, st enam mitte puhtad indiaanlased. Külas on kaks(!) kirikut, kus külaelanikud hoolega käivad - padukatoliiklik kirik, mis peab iga päev missasid nii varahommikuse päikesetõusu kui loojangu aegu, ning mingi kaasaegne protestantlik kogudus "lõdvema" kodukorraga. Küla on jagunenud kahe kiriku vahel ning pigem välditakse omavahelist suhtlust. Elatakse sellest, mida kasvatatakse - yukat (maniokki) ja mingit kohalikku banaani. Elatakse vihmametsas, mis on täis jahiloomi ja kõike muud söödavat, kuid need kogemused ja oskused on unustatud. Eelistatakse elada laineplekist hüttides, see on ehitada mugavam ja on kestvam (kuigi troopilises kuumuses on pleki all elamine kaunis ebamugav). Kes pole misjonäride käest plekki saanud, elab ikka vanamoodi "banaanilehtedest" katustega hüttides. Kuigi elukeskkond on metsik loodus, on eluviis nagu suurlinna slummis.
Lisaks on paar peret, mis ei kuulu kumbagi kirikusse. Neist üks(!) inimene on suutnud säilitada vihmametsas toimetuleku oskused - jahipidamine, loomade-lindude ja taimede tundmine, liikumine džunglis. Tema ongi sel pildil.
Jonnil oli püss, kuid polnud padruneid - Eesti fotograafid siis viisid talle. Selle peale mindi kohe jahile - Jonni ja eestlaste indiaanlasest paadijuht pidasid jahti püssidega ja metsloomadele ning veel üks külamees, kes pidas jahti käsitsi ja härgkonnadele.
See oli siis kogu selle ürgmetsas elava kogukonna kompetents omale toiduse hankimisel - yuka ja banaanikasvatajad ning üks jahimees. See loodusinimeste kompetentsuse allakäik oli ilmselt juhtunud paari põlvkonna jooksul. Kuid tänaseks on see ilmselt pöördumatu - nad sõltuvad täielikult misjonäridest ja Peruu valitsusest. See oli nii krdi kurb kuulda!
Nüüd natuke ümberjutustust selle pildi tegemisest. Kaupo Kikkase jaoks oli Jonni selle kogukonna "viimane mohikaanlane", viimane, kes tegelikult veel oskas sealses keskkonnas loomulikult elada. Ilmselt Jonni poos sel pildil ei ole tema enda vaid fotograafi valitud. Ma tunnen seetõttu kerget vastumeelsust ja võltsi selle pildi suhtes. Seda enam, et ma arvan teadvat, kust see mõte seda poosi kasutada. Sellest pildist:
Goyaale (Geronimo), tširikaua-apatšide pealik.
Üks ääretult traagiline kuju isegi nii sünge aja kontekstis kui seda oli 19. sajandi lõpp Põhja-Ameerikas
Kui järele mõtelda, siis ehk polegi mõtet häiritud olla, sest nii nagu Goyaale oli põhimõtteliselt ühe kultuuri lõpp, on seda ka Jonni.
Kuid selle Jonni, viimase jahimehe portree pildistamisest. Kaupo Kikkas vedas džunglisse lisaks kaameratele ja objektiividele terve portsu välke ja valgusteid. See on ikka väga mõtlemapanev, et mida võetakse ette soovitud kompositsiooni ja valgus(tus)ega pildi saamiseks. Samas on selgelt näha, et kogu võttepaik ja võte on loodud kunstlikult. Ma ei tea, kuidas kedagi teist, aga mind see häirib. Vihmametsas luua kunstlik võttepaik? Miks viia stuudio atmosfäär vihmametsa? Minu jaoks kaob koos sellega mingi autentsus.
Tehnikast. Kaupo kasutas Nikon D800 täiskaadersensoriga kaamerat, mille üle arutelust eespool kirjutasin (ilmselt küll varianti 800E, mis on täisprofiriist). Hommikul kuulatud sama saate eelmises osas kirjeldas Začek just väga selgelt, milleks D800 on hea ja milleks mitte. D800 on hea maastikufotoks heades valgustingimustes, peale ISO800-t tekib juba liiga märgatav müra. Hämarateks oludeks pole see kaamera parim valik. Kuid vihmametsas on ju hämar! Seesama aspekt tuli välja ka sama saate varasemas osas, kus Tartes rääkis uuest Canon 5D Mark III-st, millel on vaid 22MP sensor, mis ei anna nii äärmuslikult terava detailiga pilti kui D800, kuid millega võib südamerahus pildistada isegi ISO3200 ja 6400-ga (Začek kasutas selleks puhuks Nikon D3 või D4). Ehk et selline kaamera oleks pidanud olema džunglis kaasas ja poleks vaja olnud sellisel hulgal valgusteid-välke. Kuid jah, eks pilt oleks tulnud ka siis teistsugune ja see on tõesti fotograafi loominguline otsus, et millist pilti ta tahab luua.
Põhimõtteliselt selle sama teema üle tekkis meil kerge vaidlus Jaak Kadakuga kohe fototunni alguses (et kas loeb ainult kaamera sensori suurus või ka see, millised on kaameras kasutatavad algoritmid). Kuid saime aru, et räägime veidi erinevatest asjadest - tema sellest, kui palju on millise suurusega sensor võimeline valgusvoogu salvestama, ning mina sellest, kuidas sellest sensorile salvestunud valgusvoost luuakse nähtav pilt.
Jaak rääkis hiljem pildi teravuse sõltumisest kasutatavatest algoritmidest, kus teravuse suurendamiseks suurendatakse kahe pildil oleva elemendi (nt objekt ja taust) kokkupuute joonega piirduva ala kontrastust. Seda on ka mu piltidel teinekord selgelt näha - nt päikeseloojangupiltidel horisondil asuva metsaviiru kohal jookseb ülejäänud taevast kergelt heledam triip. Teinekord see suureneb või tekib ka järeltöötluse käigus, kui RAW-konverteris nihutada Clarity liugur liiga palju plusspoolele. Normaalne oleks 15-20, kuid teinekord tahaks rohkem - see muudab pildi küll ebaloomulikuks, kuid see võib teinekord just ollagi taotlus. Üks näide, kus muidu natuke jamast fotost on seetõttu saanud midagi kunstlikku ja seetõttu nõiduslikku:
Ristna rand, päikeselojangu kuma läbi rannamänniku.
Selleks korraks kõik