top of page
Search
Writer's pictureKT

Pentax K-1 karbist-välja-pildiseeria


Esmaspäeval, 14. novembril 2016 jõudis kätte see kauaoodatud päev, mil läksin Tartus Kvartali Photopointi, et kätte saada oma unistuste kaamera - Pentax K-1. Miks nii tähelepanuväärne? Esiteks minu esimene täiskaadersensoriga kaamera, teiseks minu esimene täiesti uus, st poest ostetud kaamera. Minu senised kaamerad on olnud Pentaxi kangema otsa teise ringi poolkaadrid:

Pentax K10D (saadud septembris 2012, tolleks hetkeks 6a vana mudel)

Pentax K-5 (saadud novembris 2013, tolleks hetkeks 3a vana mudel)

Pentax K-3 (saadud augustis 2015, tolleks hetkeks alla 2a vana mudel)

Järgmisel õhtul läks karbist välja sessiooni tegemiseks ja esmamuljetamiseks.


Nagu väärika viskiga - enne, kui hakata nautima maitset, tuleb nautida värvi, lõhna, seda tunnet, mida viski tekitab. Nii ka ihaldatud kaameraga - kõigepealt tuleb karpi vaadates tekitada tunne.


Karpi vaadates võiks öelda, et mis seal siis nii väga on, mul on ju neid kapis paar-kolm tükki (tegelikult on kaks ja ainult K-3 oma on sellele tõesti sarnane, K-r on hoopis teisest ajast ja teistsugune). Aga mis on karbi kaanel? Ei ole K-3 ega K-3II vaid K-1 :-)

​​


Ma pole varem, nt K-3 puhul karbile ja sinna kantule mitte mingit tähelepanu pööranud. Aga mis ma nüüd näen - korralik lühiülevaade sellest, mis on karbis. Mis seal siis on: kaamera kere, millel on uus stabilisaator (SRII), uus tolmueemalduse lahendus (DRII), uus pilditöötlusprotsessor (see, mis teeb sensorile langevast valgusest tekitatud elektrilaenguist bitikogumiku, mida saab kuvada pildina), suur hulk tihendeid, et niiskus kaamerasse ei pääseks (nagu kõigil kangema ja mitte nii kange otsa Pentaxitel), uus objektiivi juhtimismootor, pildisättimise valikud, GPS (st kaamerasse sisse ehitatud), "tähejälgija" ehk lahendus, mis GPSi abil nihutab sensorit nii, et säriaega saab pikendada 5 minutini ilma, et tähtedele tekiksid "sabad" (ilma selle lahenduseta oleks max säriaeg 20-30 sekundit, seejärel ilmuvad juba "sabad") ja muidugi WiFi.

Kui nüüd natuke ette rutata, siis mis ma kõigi nende suurepäraste süsteemidega peale hakkan? Noh, WiFiga võib-olla ei hakkagi, kõik muu on kas kasutust leidev või hädavajalik (nt ilmastikukindlus ja stabilisaator).

Karbis on veel aku ja see on väga kena, et kasutusse on jäänud sama D-Li90, mis on tuttav juba K-5 ja K-3 seest (st et mul on ka varuakud kohe olemas), laadija koos juhtmega, CD tarkvaraga (ei teagi, kas selle kasutamiseni jõuan, CD-lugejat peab IT-meeste käest eraldi küsima minema), okulaari kate (ööpildistamiste jaoks, et valgus valest otsast sensorini ei jõuaks ja pilti ei rikuks) ja kaamerarihm. Rihma eest tuleb jällegi tunnustust jagada, see on sama lai, nagu mu praegune custom-rihm (ja halli, mitte punase tikandiga).


Selline tootjapoolne deklaratsioon teeb ju südame soojaks :-)


Kogu karbis olev sisu, mis on valdavalt paberist. Nii et kui on soovi aastaks saada Adobe CC hinnasoodust viiendiku võrra, siis siin on võimalus. Kuid paberil korralik ja eestikeelne kasutusjuhend on küll väga väärt värk. Ja siis muidugi kaks kingitust Photopointilt - viiendiku võrra soodust sensoripuhastuselt ja korralik mikrofiibrist puhastuslapp.


Nüüd lõpuks päevakangelane ise koos oma karbikaaslastega - saage tuttavaks, Pentax K-1!

(Ei tea, kas selle pildi peaks kuidagi punasega raamima ...)

Ja läkski lahti - aku lupsti sisse ja nupust tööle. Enne veel tahan kiita disainereid selle eest, et ei olnud tunnet nagu võtaks kätte võõra asja. Tunne oli see, et käes on vana ja hea tuttav asi, mida on lihtsalt uuendatud. Kasutusmugavuse poolest on see üks väga oluline asjaolu.


Käivitamise järel hakati küsima kohustuslikke küsimusi. Kõigepealt muidugi keel ja mõistagi eesti keelt valikus ei ole. Sellest siis see, et minu fotograafia-alane sõnavara kipub segunema inglisekeelsete terminitega.


Edasi ajatsooni valimine (ei, New York ei sobinud mulle).


Ajatsooni valimise interface liigitub kategooriasse "Kellad ja viled", sest tegelikult sai vaid liikuda vasakule-paremale etteantud linnu mööda. Tallinnat muidugi valikus polnud, Päiksist rääkimata.


Õnneks oli Helsingi (ja ei pidanud valima Sofiat, Kairot või Johannesburgi nagu mu telefonis).


Aeg. Ilmselt on valikus ka teine kell tihedamalt reisijatele (vähemalt K-3 puhul on nii).


Interface'i värvilahenduste valik oli lai, võtsin praegu traditsioonilise.


Kaamera oli autorežiimis (st vasakul asuva režiimivaliku ketas oli rohelises asendis AUTO) ning ekraanikuva seda nüüd väljendabki.


Tehasesst tulnud kaameral on peal tarkvara (firmware) esmaversioon. Äsja tuli välja juba versioon 1.30, mis pidavat üht-teist paremaks tegema. Ses osas on tarkvara uuendustega saavutatav kohati täiesti muljetavaldav, et ainult tarkvara uuendamisega võib kaamerale lisada sellist funktsionaalsust, mida algselt polnud lubatudki (teiste markide näitel). Igatahes on tarkvara uuendamine asi, mida teen veel enne, kui keeran kaamerale objektiivi ette.

Nii, tehtud, kaamera sai omale sisse mälukaardi ja äsjalaetud aku ning nüüd on tarkvaraversiooni number 1.30.

Ja sama päeva õhtul saan deklareerida, et juba on ilmunud versioon 1.40 ja seegi on kaamerale peale pandud. Uuendusest kuulutanud Photopointi blogi artikkel viitaski samale asjaolule, et uuendusi ei tehta mitte vaid vigade lappimiseks vaid funktsionaalsuse lisamiseks.


Üks asi, mida ma pole oma varasematel kaameratel kohanud - sertifikaadid otse kaamera menüüs. Täpsemat sisu ma ei tea ja esialgu ei oska ka arvata, kas ja milleks võiks seda vaja olla.


Selle pildi peaks ka vist punaseks raamima - Pentax K-1 süda, Sony toodetud täiskaaderformaadis sensor. Hinnanguliselt (loomulikult teistele tuginedes) praegu toodetavaist parim. Pentax K-1 jagab seda selliste kaameratega nagu Sony A7 (oma modifikatsioonides) ja Nikon D810.


K-1 ainuomane trikk (vähemalt seni) - keeratav-pööratav-kallutatav ekraan. Mingite võtete tegemisel on sellest kindlasti suur abi, kuid esimene reaktsioon, kui seda kaamera esmatutvustusel nägin, oli ikkagi see, et mida kuradit, milleks on vaja nii keerulist ja ilmselt õrna mehhanismi, saaks ju ka lihtsamalt. Kuid tuleb tunnistada, et ekraan käib oma pesast (jah, selline tunne jääb, et pesast, sest kui ekraan tagasi lükata, siis see justkui kukuks oma pessa) välja üllatavalt kergelt ja mugavalt.


Siin see imetükk on, titaanist (kui mälu ei peta) vardad ja õrnuke lintkaabel mustas kestas.


Ja juba K-3 juurest tuttav kahe pesaga mälukaardiüksus. Jällegi kui mälu ei peta, siis seda tegelikult valida ei saa, kummale kaardile pilti salvestada. Kaamera teeb valiku ise. Mis sinna sisse läheb - eks mu senised K-3 sees olnud kaardid - Sandiski kiired 16Gb SD-kaardid (kuigi K-1 toorfaili suurem maht, eriti pixel shift versioonis nõuaks vähemalt 32Gb kaarti (neid pixel shift pilte peaks 16Gb-sele kaardile mahtuma vaid 400-500).


Kenasti korralike kaante all, nagu peab olema ilmastikukindlal kaameral, on mikroHDMI, mikroUSB ja alalisvoolu pistikud ning ülal 3,5mm mikrofonisisend ja kõrvaklapiväljund. Selle peale tuli soovitus hakata heliga pilte tegema (sest Pentaxi peegelkaamerad on loodud piltide, mitte videote tegemiseks).


Üsna omamoodi kujuga, kas pole? Ei saa rääkida voolujoonelisest disainist nagu Canonil, eriti selle prismakambri kumerus (mis on mulle väga harjumatu ja ebameeldiv). Ja veidi kummaline on uue kaamera disain isegi K-3-ga võrreldes. Aga tavaliselt fotograaf, kui ta pildistab, ei imetle oma kaamera kurve ja vorme :-)


Siin on näha rihmakinnituste katete uus disain - mitte kunstnahast lapakad, nagu varem, vaid konkreetne ja tugev plastist kate varjamaks kroomiläiget.


Käepide paistab paljutõotavana, st ma oma suure käe ja pikkade sõrmedega ei pea juba ette kartma, et kuidas võiks kaamera mul käes seista. Selle nurga alt on hästi näha K-1 visuaalne veidrus - eriti esiletükkiva muhuga prismakamber. Sel on ka põhjus - GPSi moodul ei mahu muidu ära ja see peab ju olema kõige kõrgemal, et taevastega saaks otseühenduse. (Ja nagu juba ammu teada ja märgata - pop-up välku sel kaameral ei ole.)


Pole ehk viisakas teisele kõhu alla vaadata, aga tahaks ju teada, kuidas sealtpoolt paistab. Paistab see, et "sööb" 9-voldist alalisvoolu ja kooste on tehtud Filipiinidel (nagu alati). Sealt on näha ka kaamera seerianumber 6'399'621, akukambri kaas, akutalla kontaktide kummist varje ja muidugi statiivikeere, otse sensori teljel, nii nagu peab.


Demonstratsioon, kuidas võiks K-1 istuda ühe üle 190cm pikkusega mehe kätte. No mis ma ütlen - krdi hästi istub! Nii nimetissõrm kui pöial satuvad just õigele kohale ning teised sõrmed ja pihk hoiavad kaamera kindlalt peos. (Siin ma pean ikkagi kiitma ka K-3 võimekust. Et säriaeg saada lühikeseks, siis tuli ISO tõsta 1600-ni. Aga pilt on ikkagi terav ja puhas.)

Natuke etteruttavat kasutuskogemust - tahaks "rohelise nupu" ja tehtud piltide kuvamise nupu asukohad vahetada.

Siin polegi eraldi pilti kaamerast pealtvaatest (see tuleb koos näidispiltidega edaspidi), ülalasuvalt pildilt on seda ehk kõige paremini näha. See on hoopis teistsugune, kui senistel Pentaxi kaameratel. Aga samas ei midagi nii kardinaalset, et pentakslane (on olemas selline termin - pentaxian) ei saaks kohe varasemate harjumuste pealt pildistama hakata.


Peategelase portree. Iseloomustuseks veel mõned muljed. Tundub K-3 kõrval jupp maad suuremana, aga tegelikult ei ole suuruse vahe nii oluline. Illusiooni K-1 suurusest loob eelkõige GPSi muhk ja et kaamera peal olevad valikukettad on suuremad. Kaalu vahe on siiski oluline - koos akuga on K-1 terve kilo ja K-3 "ainult" 800g (pane üks korralik objektiiv ka külge ja ongi käe otsas 2-2,5 kilone hantel).

Ülalasuvast pildist veel. Sättisin teadlikult kaadri keskmesse peeglikambri kaane (kuhu objektiiv keeratakse). Ja pilt oleks kui külili kukkumas vasaku poole suure raskuse all :-) Tundub nii, et mida suurem on kaamera, seda rohkem nihkes/ebasümmeetriline on kaamera kere. Kasutusergonoonikat see muidugi ainult suurendab.


Karbist-välja-sessiooni viimane ja ühtlasi järgmise postituse esimene pilt - K-1 ja tema uued sõbrad ehk objektiivid. Siin on kõige põhilisemad, mida hakkan kaamerale ette passitama ja siis nähtavat pilti üles võtma. Need on Pentaxi enda K-1 jaoks loodud täiskaadri 28-105 kitobje, Sigma 50 f1,4 portreeobje, Tamroni 70-200 tele ja Sigma 105 makro. (Et millega ma siis selle pildi tegin, kui 28-105 kiti K-3 eest ära võtsin? Eks ikka vana ja hea 50mm F1,9 Chinon'iga.)

P.S. Üks jutt tuleb mul siiski ära õiendada. Väitsin eelnevalt, et K-3 ja K-1 suuruse vahe polegi nii oluline. Nojah, vaadake nüüd ise :-)


Vabanduseks saan öelda, et käes hoides esimese hooga polnudki erinevus nii suur. Täna, pool päeva K-1 + Pentax 28-105 komplekti käes hoides ja pildistades pean ütlema, et on selleski erinevus. Aga käehaare on nende mõlema puhul tõesti üsna sama. Kuna mu mõlemad kaamerad olid pildil, siis pidin pildistama iPadiga ...


22 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page