Lubasin, et teen ühe postituse selle kohta, kuidas uus kaamera näeb välja koos objektiividega. Alustuseks veidi sellest teest, kuidas K-1-ni, st täiskaadrini jõudsin. Hakkasin selleks valmistuma eelmise aasta (st 2015) suvel. Valmistumine tähendas seda, et hakkasin müüma oma poolkaadri objektiive - kaks 17-70mm F4 Pentaxit ja üks samas mõõdus Sigma, lisaks veel üks kätte jäänud Pentaxi 18-250mm universaalsuum. Nendega poleks olnud täiskaadri ees midagi peale hakata. Vahepeal sain juurde ju Samyangi 8mm F3,5 kalasilma ning alguses arvasin, et see ongi täiskaadri oma. Alles hiljaaegu sain teada, et see on ikka poolkaadri mõõdus. Nii et üks huvitav proovimise koht saab olema see, et kas see Samyangi kalasilm ikkagi võiks täiskaadrile sobida. Juurde hakkasin vaatama lainurk-normaalsuumi täiskaadrile. Leidsin vana Sigma DG 24-60mm F2,8 ja see tegigi K-3 ees head pilti kuni üks diafragma laba kinnitusest lahti tuli (nüüd seisab kapis ja ootab, kas võtan sellega midagi ette või jääbki sinna). Kogu asja tegi palju lihtsamaks see, et mul oli mitu täiskaadriobjektiivi varasemast olemas - Tamron Di 70-200mm F2,8, Sigma DG 50 F1,4 EX, Sigma DG 105mm F2,8 Macro 1:1. Lisaks muidugi mitu vintage manuaali.
Nüüd objektiivide missivõistlus :-)
K-1 ja selle jaoks loodud kit-obje Pentax D-FA 28-105mm F3,5-5,6. Kiire ja hea pildiga, kuid loomulikult võiks olla suurema maksimaalse avaga. See obje on loodud just seda kaamerat silmas pidades, nii et missivõistlustel oleks justkui väljaspool arvestust. Kokku annab mu jaoks tavalise suure komplekti :-)
Objektiivi ennast võib kitikaks pidada vaid maksimaalse ava poolest, kõik muu on esmaklassiline - vaikne, kiire, ilmastikukindel, tugeva ehitusega, hea joonisega. Nüüd on olemas korralik komplekt, millega minna õue näteks täna, kui sajab ja tuul viib mütsi peast.
K-1 ja Sigma DG 50mm F1,4 EX. Lõpuks ometi on see objektiiv saanud õige kaamera ette (puht visuaalsest aspektist). Ja see komplekt näeb hea välja. Objektiiv on parajalt suur junn ja seda on kaamera ka. Kasutasin mingil perioodil koos K-5 kerega seda Sigmat igapäevapildistamiseks. Ja ei saa öelda, et nii suur fookuskaugus (poolkaadri ees on see ju tele) olnuks lootusetu, isegi loodusvaateid sai tehtud. Mõelda, et täiskaadri ees on vaatenurk kohe 1,5 korda laiem, st selle objektiiviga võiks rahulikult päevapildistamist teha ka nt kooli aias (arvestades objektiivi kvaliteeti, siis peakski suure osa lillepilte sellega tegema).
K-1 ja Sigma 105mm F2,8 Macro 1:1. Selline vanakooli makro-objektiiv on ise juba veidi kentsakas oma väljanägemiselt ja sellisena paistab ka see komplekt :-) Aeglase toimimisega see objektiiv muidugi on, aga makropildistamine ei olegi võidusõit, see on pigem väljakannatamisvõistlus. Lisaks on see väga sobilik objektiiv ka portreede pildistamiseks (kui peamine soov on terav joonis ja suur ava).
​ K-1 ja Tamron 70-200mm F2,8. Selle fookuskauguste vahemikuga objektiivi peetakse täiskaadritel üheks enimkasutatavaks. Kuni see oli mul poolkaadri ees, siis oli seda raske mõista (nii K-5 kui K-3 ees oli selle objektiivi tegelik vaatenurk ju vastav fookuskauguste vahemikule 105-300 ehk ikka päris korralik tele). Nüüd ma saan sellest väitest palju paremini aru. Objektiiv on suur ja raske ja lärmakas, fookuse leidmine võtab ka veidi aega (hunting ehk saagimine nagu selle kohta öeldakse), kuid pildikvaliteet on esmaklassiline.
Natuke hirmutav on muidugi see, et kui kaamera ise kaalub juba terve kilogrammi, siis komplekt selle objektiiviga on juba paarsada grammi üle kahe kilo. Kui sellist komplekti näiteks Euroskillsi võistlustel terve päev kaasas vedada, siis on käed ja õlad õhtuks päris läbi. Aga täna oma uue K-1-ga esimesi pilte tehes sain aru, et 28-105 on täiskaadri ees lühike mis lühike (st lainurk ja normaal).​
​ Nii palju siis objektiivide missivõistlusest. Igatahes mulle oli huvitav vaadata, kuidas need eriotstarbeliste objektiividega komplektid välja näevad. Natuke fookuskaugustest ja sellekohasest võrdlusest poolkaader vs täiskaader, see on ju suurim erinevus mu vana ja uue kaamera vahel. Ja need on uue K-1 esimesed pildid üldse! Valgetasakaalule ei maksa neil ja järgmistel piltidel tähelepanu pöörata - K-1 vaikefailiformaat oli JPG ja siis WB-d enam õigeks ei aja.
Fookuskauguste võrdlus Pentaxi objektiiviga, vasakpoolne 105mm ja parempoolne 28mm (poolkaadri ees tagaks samasuguse vaatenurgaga pildi vastavalt 70mm ja 18mm).
Selle paari - vasakul Tamroni 70mm ja paremal Sigma 105mm - panin paari seepärast, et näidata, milline on täiskaadri ja poolkaadri vahe kaadri ulatuse mõttes sama fookuskauguse juures. Tamroni 70mm minu K-3 ees tegi just sellist pilti nagu on näha parempoolsel pildil (ehk tegelikult oli vaatenurk selline, nagu pildistanuks fookuskaugusega 105mm).
See paar on pildistatud Tamroniga fookuskaugustel 200mm ja 70mm, ikka K-1 täiskaadri ees:
Nüüd tundub 70mm paraja normaalina :-)
Esimene katsetus, et milleks on K-1 sees olev Sony suur sensor ja Pentaxi algoritmid võimelised.
See pilt on tehtud Pentaxi 28-105 F3,5-5,6 objktiivi ja selliste seadetega: - fookuskaugus 88mm - ava F5,6 - säriaeg 1/20s - tundlikkus ISO6400 - pildistatud käest - failiformaat DNG ISO6400 ja veel täiesti vaadatav pilt!?!? Jah, tegin ka kerget mürakorrektsiooni Adobe Camera Raw abil ja lisasin heledust. Aga ikkagi!
Üks olulisi põhjusi, miks täiskaadrit üldse ihaldasin, oli mürataluvus. Selle koha pealt käitub Pentax K-1 eeskujulikult, peaks ütlema, et üle ootuste. Seda tõestasid ka eile Eesti Rahva Muuseumis meie presidendist tehtud pildid, mis olid valdavalt tundlikkusega ISO3200 (Pentaxil on üks huvitav režiim - TAv ehk säri- ja avaprioriteet samaaegselt, st et kaamera reguleerib vaid tundlikkust). Aga sellest järgmisel korral.