Veebruari teises pooles avaldas Ricoh, et Pentaxi lipu all on välja tulemas uus täiskaadersensoriga (FF ehk full-frame) kaamera, täpsemalt Pentax K-1 Mark II. See uudis oli mu kui paadunud pentaxisti jaoks muidugi põnevast põnevam. Seda enam, et vaid kaks aastat tagasi ilmunud K-1 tundub piisavalt värske ja on veel kaugel oma võimaluste ammendumisest.
Ja kui peale mu Keenia reisi postitust sain pakkumise seda Mark II (kui tuttav tähistus Canoni maailmast, Pentax polegi seda varem kasutanud) eksklusiivselt testida, siis kasvas põnevus ja ootusärevus lakke. Sest oodata tuli! Ricoh otsustas viimasel hetkel välja tulla tarkvarauuendusega (firmware update).
Aga lõpuks oligi uhiuus Pentax K-1 Mark II terve nädala mu käsutuses – külg-külje kõrval esimese põlvkonna K-1 kaameraga, ühiselt jagati nii fotokotti, välklampi ja saatjat ning loomulikult ka objektiive (sh täiskaadrile kohandatud Pentax DA* 60-250 F4 objektiivi).
Nii kui sain Photopointist kätte “ahjusooja” Pentax K-1 Mark II, asusin seda õhtuhämaruses proovima. Kui jätta kõrvale see õnnis tunne, mis valdab fotoentusiasti täiesti uue kaameraga esimese klõpsu tegemisel, siis tegelikult oli uut kaamerat kätte võttes väga tuttav tunne, sest väliselt on nii algne K-1 kui selle uusversioon identsed. Samuti on identsed kasutajaliides ja kõik nupud – seega kohanemisraskusi ei ole. Ja pilti teeb nagu üks korralik Pentax ikka – lihtsalt ja hästi. Aga see oli teada juba varemgi pressiteadetest ja esmatutvustustest.
Pentax K-1 Mark II kõige esimene pildikatse (ja ka pilt) õhtuhämaruses Emajõest. ISO6400, 1/15s, F5,6, fookuskaugus 40mm. Pildistatud käest.
Minu eesmärk oli teada saada, mille poolest on uus kaamera vanast parem, seetõttu jätan kõrvale uue kaamera spetsifikatsiooni üksikasjad. Täpsemalt huvitas mind mürataluvus ehk toimetulek hämaras pildistamisega ja Pixel Shift Resolution võtterežiimi uuendused.
Tõendus, et see tõesti oli selle kaamera esimene võte. Uhke tunne :-)
Pildistamine Pixel Shift režiimis Image Stabilisation On (uus võtterežiim)
K-1 Mark II kaameral on võrreldes K-1 kaameraga üks Pixel Shift Resolution (lüh. PSR) võtterežiim juures, see on Image Stabilisation On (lisaks varem tuntuile – Motion Correction Off ja Motion Correction On). Selles režiimis teeb kaamera PSR võtte, nagu teistegi režiimide puhul, kuid erinevusena on samal ajal kaamera keresisene stabilisaator sisse lülitatud.
Kuna PSR režiimis teeb kaamera ühe päästikuvajutuse peale neli võtet, siis on loogiline, et kaamera on statiivil ja stabilisaator on välja lülitatud. Nüüd on selles vallas välja tuldud suuremat sorti uuendusega – K-1 Mark II uus PSR režiim ongi mõeldud käest pildistamiseks. See on Pentaxi inseneridelt muljetavaldav idee, sest isegi kiire säriajaga pildistades ei seisa ju kahe võtte vahel käsi päris paigal. Silma (õigemini kõrva) torkas asjaolu, et tavalise PSR võtte puhul kostub ainult üks katikuklõps (ilmselt kasutab kaamera elektroonilist katikut) ning neljast kaadrist komposiitpildi loomine on võrdlemisi kiire. PSR võtterežiimis Image Stabilisation On kostub neli katikuklõpsu (ilmselt on kasutusel mehaaniline katik).
Aga tulemus? Selle nelja klõpsu ajal jõuab juba peast läbi käia, et siit ei saa teravat pilti tulla. Kuid üllatus-üllatus – saab küll! Kahjuks võtab kaameral piltide kokkupanemine ilmatu aja, nii et muutuvate motiivide puhul tuleb arvestada, et kordusvõtet ei pruugi samast motiivist enam saada.
Sõudjad Emajõel: ISO800, 1/500s, F5,6, fookuskaugus 153mm, Pixel Shift Resolution ja Image Stabilisation On. Pildistatud käest.
Väljalõige eelmisest pildist.
Pildistamine Pixel Shift Resolution režiimis Motion Correction On
Nagu eelnevast jutust sai selgeks, “vanal” K-1 kaameral Image Stabilisation On režiimi PSR võtete valikus ei ole. Aga sellegipoolest proovisin, kui hea on mõlemal kaameraversioonil kasutatav PSR võte Motion Correction On režiimis. Ja just käest pildistamisel.
Tulemus – PSR võte Motion Correction On režiimis on nii võimekas, et üldjuhul saab käest pildistades ka sellega terava pildi (st et kompenseerib nelja võtte jooksul paratamatult tekkiva kätevärina). Ja vahet pole, ühtmoodi nii K-1 kui ka K-1 Mark II puhul!
Pentax K-1 Mark II PSR võtte režiimis Motion Correction On: ISO6400, 1/30s, F8, fookuskaugus 40mm. Pildistatud käest.
Väljalõige eelmisest pildist (NB! Kaamera on hoidnud kenasti paigal nii tuules kõikuvad puuoksad kui ka inimesed akna taga!).
Näide käest pildistatud PSR võttest vanema K-1 kaameraga:
Pentax K-1 PSR võte režiimis Motion Correction On: ISO800, 1/125s, F4, fookuskaugus 50mm. Pildistatud käest.
Väljalõige eelmisest pildist.
Motiivi teeb eriliseks asjaolu, et tegemist polnud ümber keskasendi kõikuvate oksaraagudega vaid ühes suunas ujuvate partidega. Ja mõlemad kaamerad said ka sellises olukorras Pixel Shift Resolution võtte tegemisega suurepäraselt hakkama.
Kõrge ISOga toimetulek ehk mürataluvus
Pentax K-1 Mark II võimaldab ISO kruttida piltlikult taevasse – maksimaalne ISO väärtus on 819'200! See tundlikkuse tase ei ole saavutatud võimendusega vaid ongi selle kaamera üks (tava)võimalustest. Ei ole kahtlustki, et pildikvaliteet on sel puhul päris jube, aga objektid-subjektid on pildil siiski äratuntavad ja suurem kiri loetav :-) Päris tarbetu see võimalus ei ole, kui ikka pilkases pimeduses on vaja oma ümbrusest ettekujutus saada, siis on ISO 819'200 abiks. Ja kõige olulisem – nii kõrge võimenduseta tundlikkus on selge märk sellest, et Pentaxi täiskaaderkaamera uusversioon suudab kõrgest tundlikkusest tingitud müraga paremini toime tulla kui esmaversioon (K-1 tundlikkuse tipp on ISO 204’800, st kaks stoppi madalam).
Kahe kaamera – Pentax K-1 ja selle uusversiooni Pentax K-1 Mark II – mürataluvuse võrdlemiseks seadsin viletsasse valgusse üles katselaua, sättisin kaamerate seaded identseks ning kõigepealt ühe, seejärel teise kaameraga hakkasin statiivilt proovipilte plõksima (ikka ühe ja sama objektiiviga).
Tulemused
Täiesti igapäevaselt tuleb ette olukordi, kus kaamera tundlikkus tuleb sättida ISO 3'200 peale. Pildistades K-1 esmaversiooniga olen ma püüdnud sellest piirist kinni pidada – see tagab pildifaili hea töödeldavuse. Kõrgemate ISO väärtuste puhul sõltub juba olukorrast, kuivõrd hakkab suurenev digimüra pildil juba rohkem välja paistma. Kui nüüd võrrelda kahe kaamera pildikatseid, siis umbes ISO 3'200-st alates on näha, et uuem kaameramudel Mark II tuleb järjest kasvava müraga paremini toime – pildil on suurem kontrastsus, värvid on tiba erksamad (ja soojemad!), digimürast tekkivad värvitäpid tumedatel aladel ja artefaktid heledamatel on väiksemad kui K-1 kaamera esmamudelil.
Vasakul K-1 ja paremal K-1 Mk II. ISO3200, 100% väljalõige, töötlemata. Valgusolud ja kaamera kaugus objektist erinesid mõnevõrra, kuid näitavad erinevusi siiski selgelt (samade valgusolude puhul oli K-1 värvierksus lähedasem, kuid siiski K-1 Mk II „kasuks“). Mürataseme ja detaili/teravuse erinevuse kajastus on täpne.
Mingitel juhtudel on kasutatavad isegi nii kõrge tundlikkuse kui ISO 51’200 juures tehtud pildid. Loomulikult vajab selline pilt tugevat järeltöötlust ning ei ole mõeldud suureformaadiliseks väljatrükiks.
Aga kui palju siis on Pentax K-1 Mark II parem oma eelkäijast digimüraga toimetulekul? Alloleval pildil oleva võrdluse alusel võib öelda, et Mark II paremus K-1 esmaversiooniga võrreldes on ~1,5 stoppi – Mark II annab ISO 51'200 juures tulemuseks pildi, milleks on K-1 puhul tarvis kasutada tundlikkust ISO 12'800 kuni 25'600.
Vasakul K-1 ISO 12'800, keskel K-1 Mk II ISO 51'200 ja paremal K-1 ISO 25'600 (100% väljalõige, võrdse müravähendusega). Sellelt pildirealt on ka hästi näha, et automaatseadetes on Mark II värvitoonid pisut soojemad kui K-1 kaameral.
Kokkuvõtteks
Ricoh’d on süüdistatud selles, et Pentax K-1 uusversiooni Mark II uuendused on võrreldes kahe aasta taguse esmaversiooniga liiga väikesed ning et uude kaamerasse on sisse jäetud ikka seesama vana sensor. Mina seda pessimismi ei jaga – K-1 kaamera uusversioon Mark II on oma eelkäijast selgelt parem.
Katsetega sai selgeks, et erakordselt kõrge lahutusega Pixel Shift Resolution võtterežiimi on tõepoolest võimalik kasutada ka käest pildistamiseks ning et K-1 Mark II puhul võib rahulikult kasutada ka nii kõrget tundlikkust kui ISO 12'800 ja ekstreemsematel puhkudel isegi 51'200. Nende kaamerate valik, mis sellise tundlikkuse juures võimaldavad teha täielikult töödeldavat ja kasutatavat pilti nii suure pikslitihedusega (mõlema K-1 sensori pikslite arv on 36 miljonit), on käputäis. Ka sensori osas ei ole midagi nuriseda, veebiavarustest leitavad katsed näitavad, et see „vana“ sensor koos Pentaxi kasutatavate algoritmidega on täiskaaderkaamerate seas üks parimaid korrektse värviedastuse ja dünaamilise ulatuse poolest.
Pentax K-1 Mark II, PSR Motion Correction On
Katsetamise võib-olla ehk kõige parem tulemus minu jaoks oli kinnitus, et Pentax K-1 (ehk esmaversioon) on väga võimekas kaamera. Lausa kahju, et Ricoh on teatanud selle tootmise lõpetamisest. Selle kahjutunde varjutab siiski asjaolu, et Pentaxi täiskaadri uusversioon – K-1 Mark II – on veel parem :-).
Pentax K-1 Mark II, PSR
Postitus on avaldatud Photopointi blogis.
P.S. Pildistan edasi siiski Pentax K-1 esmaversiooniga. Upgrade Mk II-le, mida Ricoh pakub, ei maksa üle mõistuse palju (ca 500,-), kuid "vana" on minu jaoks veel täiesti hea (ja ammendamata).
P.P.S. Üks väga tõsine nähtus, mille puhul on Pixel Shift Resolution tõeline abimees, on colour-banding ehk see koht, kus mälukaardile püütud infost kipub väheks jääma, et toonide üleminekud oleksid sujuvad, mitte vööditatud. Pean PSR suhtuma teadlikumalt ja rohkem kasutama.