Selles postituses on paralleelselt kaks iseseisvat lugu - peamiselt pildiline Lasnamäest ja peamiselt jutustav kaamerast. Ehk Lasnamäest sellisena, nagu ma seda varem pole näinud ja minu esimene kogemus pildistamisest hübriidkaameraga Fujifilm X-E1 (+ objektiiviga Super-Takumar 35mm F2).
Mu põhiline ja ainus kaamera on ikka olnud suur Pentaxi peegel, alguses K10D ja nüüd teist aastat K-1. Kuna mu motoks on kuidagi iseenesest kujunenud “If I can’t take my camera, I’m not coming” nagu on kirjas kalli lapse kingitud T-särgil, siis on mu igapäevases (foto)kotis olnud alati paar kilogrammi raskust juures. Tegelikult pole igapäevaste klõpsude jaoks tavaliselt vaja suurt peegelkaamerat mitme objektiiviga, saab ka palju lihtsamalt. Telefonist just ei piisa, aga korralik kompakt või lihtsam hübriid oleks küll hea. Ikkagi palju kergem, väiksem ja ohutum (kui midagi juhtub, pole kahju teab kui suur) ning teel tööle või koju nähtud maastiku- (või olustiku-) pildid teeb kenasti ära.
Uue ja vana koostöönäide - Fujifilm XE-1 ja Super-Takumar 35mm F2.
Ideaalis võiks see kaamera olla Pentaxi süsteemis, kasvõi (mittevahetatava) objektiiviga superkompakti Ricoh GR II taoline. Kuid GR II ja kuuldavasti ka selle peatselt ilmuval järeltulijal on minu jaoks üks väga suur puudus - mõlemad on lainurgad. Oleks siis veel 35-40mm, mis mulle väga meeldib, aga ei - ikka 28mm (täiskaadri ekvivalendina). Nii et Ricoh GR jääb ära hoolimata oma paljukiidetud pildikvaliteedist.
Pentaxil on muidugi kompaktpeegel Pentax KP - väga-väga hea pildikvaliteediga poolkaader, mille ette sobivad ka kõik mu objektiivid - kuid ma sooviksin midagi veel väiksemat ja lihtsamat.
Kuna mu lapsed kasutavad juba paar aastat Pentaxite asemel Fujisid, siis olen nendega mingil määral tuttav. Ka lihtsa X-A1 + kitobje pildikvaliteet on üllatavalt hea ja igapäevaklõpsude jaoks täiesti piisav. Seetõttu on Fujifilm jätnud väga sümpaatse mulje ja seda tunnet muidugi ainult süvendab mitmete proffide valik Fuji kõrgema otsa kaamerate kasuks. (Tegelikult oli mu esimene tõsisemalt võetav digikaamera just Fuji - supersuumkompakt S5700.)
Täiesti mööda vaadates nähtuse poliitilistest aspektidest, tühermaa serval, kohe Lasnamäe ma-ei-tea-mitmenda-mikrorajooni kõrval on "Savisaare katedraal". Aga sel pildil on rõhk ju rohelisel tühermaal, mitte neljakandilistel kivilinna elementidel.
Niiviisi jäigi mu teise kaamera valikusse Fujifilm X-E1. See on natuke suuremate võimalustega kui mu laste Fujid (X-A1), kuid vanem ja mõnede sellest tulenevate puudustega. Juba kasutuskogemuse juurde rutates on peamine puudus minu jaoks ikkagi ekraan. Aga mitte selle madal punktitihedus (poole miljoni piksli kandis) vaid asjaolu, et see ei ole liigutatav. Olen oma Pentax K-1 juures nii ära harjunud igas suunas pööratava-keeratava ekraaniga ja selle eest inseneridele tõesti tänulik. Kuid kuus aastat tagasi hübriidilt selllist luksust veel oodata ei saanud.
Aga kuidas muidu X-E1 on? Ega pildikvaliteet pole siis halvem, kui kaamera väljalaskmise ajal 6a tagasi :-) St et pilti teeb täitsa korralikult ja (adapteriga) vanade manuaalobjektiivide kasutamine on selle kaameraga lausa lust!
See kaamerakomplekt taasesitab ka sirgeid jooni ja korrapäraseid kaari täiesti korrektselt ning valgus ja vari on korraliku dünaamilise ulatusega.
Vaatenurk on sel pildil omane 53mm objektiivile (35mm x 1,5 poolkaadersensori lõikefaktor), st et lainurgale omast moonutust ei esine (geomeetria osas on pilt töötlemata).
Tuvilad! Nähtus, mille arvasin olevat Tallinnast kadunud. Tuvilad - korralikud viilkatuse ja uste-akendega majakesed kuurikatustel oli veel 70ndatel Tallinnas üsna levinud.
Sellel pildil on hästi näha ka üks teine nähtus, millega tuleb X-E1 puhul arvestada - moire artefaktid. Need on tuvipuuri tiheda silmaga plastvõrgule tekkivad rohekad-lillakad lained. Jällegi - pildistad RAW-formaadis ja konvertimisel eemaldad (soovi korral) selle pildipuuduse väga kergelt.
Just seepärast, et X-E1 ees kasutan eranditult manuaalobjektiive (osaliselt ka tulenevalt adapterist, mis ei võimalda muud kui mehaanilist üleminekut ühelt bajonetilt teisele), siis on ekraanilt focus peaking'ut kasutades kõige mugavam teravustada. Ja veel parem - kuna X-E1 omab elektroonilist pildiotsijat, siis toimib focus peaking ka seal!
Muidugi on Super-Takumari 35mm (X-E1 ees on tulenevalt sensori lõigefaktorist 1,5 vaatenurk küll 53mm omane) ebapiisav, et jäädvustada nii kaugelt Tallinna panoraami. Selle pildi mõte on hoopis see, et Lasnamäe kivilinnast avaneb läbi roheluse vaade Tallinna kesklinna klaasile ja betoonile.
P.S. Kui oled mõne lihtsama Fuji hübriidi omanik, kas ikka tead, et tagumine valikuketas on vajutatav? Ja sellele vajutades saad ekraanil kuvatavat kaadrit sisse suumida, nii muutub manuaalselt teravustamine veel täpsemaks.
On üsna isevärki juhus, et elades maal avastad pihlakate punaseks muutumise hoopis Lasnamäel. Kuigi on alles juuli ...
Tondiraba ja punane leeder. Hektarite kaupa loopealset maastikku keset Lasnamäed.
Tegelikult polegi vana M42 manuaalobjektiivi kasutamine kaasaegse hübriidi ees tingimata täismanuaalne. Kasutades võtterežiimi A (avaprioriteet), mõõdab kaamera ise valgustugevust ja paneb ise paika sobiliku säriaja.
Vana talumaja paekivimüüridega Lasnamäel??? Jah, on küll nii!
Mõni hea aeg tagasi hankisin 50a vana Super-Takumar 1:2/35 objektiivi just oma Pentax täiskaaderkere ette. Mulle meeeldib loodusvaadete tegemisel 35mm tunduvalt rohkem kui tavaline 24 või 28mm lainurk - moonutust on vähem ja keskset objekti ei suruta nii tugevalt tagaplaanile. Aga pidin pettuma - see 35mm Takumar oli rohkem kui pehme joonisega ja tekitas heledate detailide ümber valge halo. Tegelikult mõnusalt kunstiline efekt ja objektiivi tugev iseloom, kui see on eesmärk.
Nüüd, kasutades sama objektiivi Fujifilm X-E1 ees, on mu üllatus suur, et objektiivi joonis on täiesti normaalselt terav ja halo pole ka veel täheldanud! Panen selle "muutuse" oma PK-M42 adapterite viletsa kvaliteedi süüks. Et need on tõesti viletsad, selle tegin kindlaks ühe katsega eelmisel suvel (sellest pildimaterjalist võiks või loo kirjutada).
Veel üks vana talumaja kiviaiaga keset Lasnamäed. Nagu aadressisildilt lugeda, siis Mäe 1 / Мяе 1.
Lõpetuseks paar selgitussõna, kuidas sattusin sel viisil Lasnamäed avastama. Ostsin üsna vähekasutatud Fujifilm X-E1 kere ühelt Lasnamäel Mustakivi/Tähesaju kandis elavalt vene noormehelt. Kuna Reisifoto 2018 ürituseni Artises oli aega veel piisavalt, siis otsustasin kesklinna minna jala ja vaadata Lasnamäed natuke lähemalt kui läbisõidul autoaknast. Ning loomulikult ära proovida, kas ja kuidas peab paika mu mõte teisest kaamerast hübriidi ja vintageobje näol.