Kõige leitsakulisem pühapäev Tallinnas. Perekondlike kokkusaamiste vahel oli kindel plaan lõpuks minna Telliskivisse Dokfoto Keskusse vaatama näitust Juhan Kuusist. Vormiliselt küll näitust Juhan Kuusi fotodest, kuid paratamatult ütlevad fotograafi tehtud pildid väga palju tema enda kohta. Nii et näitus Juhan Kuusist.
Tahaks ütelda Eesti fotograafist, kuid tõele lähem on vist rääkida Eesti juurtega Lõuna-Aafrika fotograafist. Mõni aasta tagasi tekkis tema nimi retrospektiivis ja seepärast ootamatult Eesti meediasse, neljapäeval oli temast ettekanne Uue Kunsti Muuseumi ettevõtmises 3x100 ning täna sain seda üha süvenenud tunnet millestki erakordsest kogeda peaaegu vahetult. Muuseas, Juhan Kuusi ei ole ei eesti- ega inglisekeelses Wikipedias!!!
Pilt on pärit LAVi ajalehest Mail@Guardian, autor David Harrison.
Mille poolest oli, tegelikult läbi oma piltide ta ikkagi ON erakordne, seda ei ole mõtet ümber jutustada. On öeldud, et kui jutustada Lõuna-Aafrika tegelikku ajalugu, siis on selleks vaja Juhan Kuusi fotosid. Ja on öeldud, et ta on “most beaten-up photographer”. See iseloomustab tema ajajärku - apartheid LAVis ja sellele järgnenud ... “post-apartheid” - ja tema kirglikku stiili. Kindlasti pole mõistlik tema tööd ja isikut hakata ümber jutustama. Lihtsalt minge ja vaadake tema töid, lugege tema minimalistlikku elulugu ja KINDLASTI vaadake lühidokki (see on vaid 20minutiline; veebis on temast veidi pikem Kultuurimeetri saade).
See inimene oli oma töös (st tema puhul ilmselt ka et terves elus) ja ajas nii kirglik ja paraku ka traagiline, et võtab ilma häbenemata silma märjaks. Me ei ole selle aja sisse näinud, milline oli elu apartheidi ajal ja järel Lõuna-Aafrikas. Me ei tea sest suurt midagi, Juhan Kuus tegi selle sisevaate meie jaoks võimalikuks. Nagu ta ise ütles, selleks ta pidi inimlikkuse kõrvale heitma, salatsema, rikkuma reegleid, tegema omi reegleid, et saaks jutustada lugu inimlikkusest.
—x—
...