Suvi oli juba poole peal, kui "avastasin", et polegi veel rappa jõudnud. Ma pole küll suur matkaja, kuid mitu suve järjest olen nii üksi kui koos vanema tütrega käinud ilusamates kohtades ja rabad on olnud neist ühed kõige toredamad. Nii võtsingi nõuks ja läksin, püüdes sobitada teiste pikemate sõitmistega.
Esimene sõit oli Pärnu Uue Kunsti Muuseumi Leedu-Eesti-Läti Fotopäevale (kuhu hilinesin, mis kujunes oodatust lühemaks ja kus teiste seas jagas Terje Talts oma loomisi) ja kust õhtul sõitsin edasi lõuna poole. Kõigepealt Tolkuse rappa. Mõnus lühike jalutuskäik metsaga kaetud luidetel ja mööda laud(maan)teed läbi rabanuka. Ja suplus laukas koos nastikuga.
Kuna Tolkuse on otse ühe Eesti peamise magistraali ääres, siis oli ka rabas liiklus tihe. Kuni selleni, et ujuma läinud noormeestel oli seljakotiga kaasas korralik drum'n'bass. Nii et ööbimiseks ei sobinud see raba mitte kuidagi ja sõitsin edasi Läti piiri poole.
Nigula rabas käisin viimati lühikesel jalutuskäigul ühel talvisel päeval, nii sobis suveöine külastus heaks täienduseks senisele kogemusele.
Nigula rabajärv peale loojangut (jõudsin sinna ikka päris hilja). Pildimasinaks oli armas Fujifilm X-A1 koos Vivitar 28mm F2,8 objektiiviga.
Oli täiskuu aeg ja sihtisingi rohkem kuutõusu kui päikeseloojangu aega.
Panoraam kuuest võttest (sest pildistasin algul Pentax-A 645 120mm objektiiviga ja see on täiskaadri ees nagu 200mm tele).
Öö rabas on sellisel soojal suvel, nagu meil oli, lihtsalt mõnus. Täielik vaikus (kui välja arvata mõni ära eksinud sääsk), aga üldse mitte täielik eraldatus. Tahvel leidis kenasti lähima sidevõrgu Lätist ja näitas mulle maailma uudiseid, telefon töötas ja saatsin kallitele oma ööbimiskoha koordinaadid. Aga lausa teravalt tundsin eraldatuse puudumist, kui püüdsin uinuda. Avatud taeva all magamine nõuab harjutamist, olles nii harjunud eraldatusega, mida pakub maamaja ja vaikne tuba. Vaikne oli rabaski, kuid tunne oli selline, et kõik on elus ja mina selle kõige hulgas. Mitte miski ei liikunud ega teinud häält, ometi oli kõik kohal ja ... ütleksin, et teadvel. Aeg-ajalt tuli õrn-õrn tuulehoog, see tundus nii, et tuul tuli ainult minu juurde ja ainult selleks, et paitada mu nägu. See oli nii mõnus ja samas nii harjumatu, et uinuda ei saanud. Olin lihtsalt pikali ja vahtisin taevasse - tähed, kuukuma, loojangukuma, mõnede puude siluetid ja laugaste kohal hõljuv udu. Kuigi tahtsin magada, silmi sulgeda ei tahtnud. Tahtsin sellest elus olemise tundest osa saada.
Mingil hetkel ei pidanud enam vastu, tõusin ja läksin uuesti pildistama. Tunni-paari pärast püüdsin uuesti magada, kuid siis polnud enam koiduni palju aega ning tuli olla valvel, et kinni püüda esimesed silmapiiri tagant kaarduvad valgusevood koos puude ja mätaste vahel voogava uduga.
Enne päikesetõusu on öö kõige külmem aeg. Hoolimata kuumadest päevadest ja soojast suvest on see ikka nii. Lisaks tõuseb udu öö jooksul kõrgemale ja nii oli kogu mu varustus ja ümbrus kaetud tillukeste kastepiiskadega. Niiske jahedus puges riiete alla. Seda suuremat rõõmu tegi üksik roosaks värvunud pilvetups keset taevast, mis juba püüdis horisondi taga tõusvat päikest.
Tõusev päike tegi kõik nähtavaks, nii udu voogamise maastikul kui ka tuhandete kastepärlitega tikitud ämblikuvõrgud okstes.
Jällegi Pentax-A 645 120mm ja seetõttu panoraam, seekord vaid kolmest võttest.
Rohkem ja suuremaid (kahjuks siinne blogi ei võimalda fotode suuremalt vaatamist, aitab ehk brauseri kuva suurendamine Ctrl++ või Ctrl+´ abil) rabamaastikke näeb fotogaleriist.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Eesti rahvas armastab rabasid ja metsi. Kohe nii väga, et bussipeatuse ja kaubakeskuse asemel minnakse hängima juba rappa (ja nii mõnigi koos tümpsu ja jookidega). Eks RMK on selle teinud ka väga mõnusaks ja lihtsaks, võib minna kohe tänavakingadega ja ülikonnas. See on ju tore - hingesopis on mets ja raba meil alles ja niiviisi saame selle osaga meie elukeskkonnast jälle tuttavaks.
P.S. Järelsõna. Kui plaanisin järgmist rappaminekut (eks ole hea väljend kallis emakeeles), siis sõbranna küsis, miks ma sinna lähen, kas ainult pildistama? Vastasin, et eks pildistama ka, aga et rabas on vaikus ja avarus ning pole inimesi.
See järgmine oli Meenikunno, koht, kust olin saanud oma seni parimad rabapildid ja emotsiooni. Aga seekord ... Oi, kuidas pidin oma sõnu sööma! Kõigepealt hilinesin (päikseloojangu mõttes), kuid see rahvamass, mi oli Meenikunno rabas liikvel! Sama hästi oleks võinud oma mati ja magamiskoti maha sättida kuskil külavahel. Tolkuse ja Viru raba puhul on inimesterohkus väga lihtsa ligipääsetavuse tõttu mõistetav, kuid Meenikunno ei asu ometi maanteel :-) Ja avarus on aastatega sirgunud puude tõttu sealt kadumas.
Esimene võte sellelt minu jaoks veidi ebaõnnestunult retkelt Meenikunno rappa (ikka pisike Fujifilm X-A1 ja Vivitar 28mm F2,8).