Balti jaam teise nurga alt II | Fujifilm X-A1
- KT
- Sep 9, 2018
- 3 min read
Reedel oli jälle Tallinna päev. Sattus nii, et kõik kohtumised ja üritused olid Balti jaama, Telliskivi ja Raudteekooli kandis ning nende vahel oli nii palju aega, et sai jälle taskukaameraga pilti teha.
Aga päev algas hoopis nii, nagu päevadega tavaliselt juhtub - enne lihtsalt ei saanud autosse istuda, kui olin imetlenud päikesetõusu.
Balti jaam, hästi tuttav juba pikka aega. Huvitav, kas Balti jaama väga aguline ja mingitel aegadel veidi asotsiaalne õhustik hakkab sellest muutuma, et turg on tehtud nii moodne, naabruses tegutseb Telliskivi linnak ja Kalamaja täis hipstereid ja muidu tegusaid inimesi? Mulle tundub, et kõigi nende aastate jooksul pole Kalamaja hipsterid suutnud või tahtnud Balti jaama vallutada.
Balti jaam on alati ja nüüd ka Telliskivi linnak on piirialad ja seetõttu huvitavad. Nüüd juba võõrana saan seda vaadata kõrvalt ja näen teisiti kui igapäevane möödakõndija. Uus büroomaailm ja vana nõukogude industriaal - huvitav, muutuv ja ka hääbuv.
Kahe pildi vahele kaks teineteisele vastu käivat mõtet. Telliskivi tänaval ja Balti jaama turul on nii palju kõiksugu mõnusaid, vähem või rohkem nostalgilisi kohvikuid - kas neile kõigile jagub külastajaid?
Telliskivi veetorn on üsna puretud väljanägemisega, 'tea, miks seda pole veel kasutusse võetud? Veepaagi kohalt oleks tore vaade ühes suunas kaubajaamale/raudteele ning teisel pool turule ja Kalinini nimelisele tehasele.
Keskpäeval algas üritus vanas Raudteekooli hoones. Nii õnnestus üle pika aja näha seda ajaloolist hoonet seestpoolt. See on nüüd renoveeritud ja seal on oma pesa leidnud Tallinna Euroopa kool.
Eelmises samateemalises postituses oli see vaade täpselt vastassuunast. Seal raudtee ja puude taga on üks täiesti uus tänav - Lible tänav. Kunagi oli sealsete uute kortermajade asemel "kastivabrik". Veidi vasakule kaadrist välja jääb Rohu tänava viadukt.
Raudteekooli susla (ehk kitsarööpmeline auruvedur). Mainisin varem, et mu isa on selle kooli vilistlane. Aknast suslat vaadates hakkasin mõtlema, et vanaisa oli ju samuti vedurijuht, läks seda Tallinnasse õppima enne I MS, et nii võib temagi olla õppinud ses koolis.
Ja kui see konkreetne susla - 1949 Škoda tehases valminu - sõitis Lihula-Virtsu kitsarööpmelist liini, siis on ehk võimalik, et nii isa kui vanaisa on sõitnud ka selle veduriga.
Kooli peauks seest vaadatuna.
Motiiv koolimaja aknast avalduvast vaatest peegeldumas klassiruumi klaasseinal.
Augusti lõpus Tallinnas käies ma ei jõudnudki Dokfoto Keskusse ühe itaallase fotonäitust vaatama. Seekord oli aega rohkem ja sinna ma läksingi. Luca Berti tegemistest Eestis saab veidi lähemalt aimu nt Saarte Hääle loost, aga näitusele tuleb ikka kohale minna, seda ümber ei jutusta.
(Kuvatõmmis Dokfoto Keskuse lehelt.)
Pildid tahtsid süvenemist, vaatamist ühekaupa ja kaugelt mitmeid korraga ning tagatipuks võrdlust sarnastest motiividest, mis on tehtud nt Soomes või Norras (need on laual uksest tulles paremat kätt). See on ääretult huvitav pilt, mis niiviisi avanes. Selleks peab tõesti vist tulema mujalt, vaatama ja nägema kõrvalt. Olgugi, et see on autori stiil, et tema piltidel on inimesed ääretult tõsised, on tõsine võimalik olla väga mitmel erineval moel. Peale näituse vaatamist vestlesime sellest lühidalt ja väga elavalt Toomas Järvetiga.
Selle teemaga haagib üsna otseselt hiljuti kuulatud intervjuu Tiiu Kuurmega sarjast "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha."
Pildiloo juurde tagasi ja ikka Kalinini nimelise Elektrotehnika Tehase õuele.
Meie Toompea (aga enne seda dinograffiti).
Mõnikord jääb objektiivi vaatenurk selgelt kitsaks, nagu sel reedesel päeval juhtus pidevalt kaamera ees olnud Super-Takumari 35mm F2 "torukesega". Aga see on hea, sunnib otsima vaadet, mis töötab ka kitsa ja lõigatud vaatenurga puhul. Sel põhjusel on suumobjektiiviga väga lihtne teha suvalisi klõpse.
Et auto on Maa kõige põhilisem eluvorm, oli juttu eelmises postituses. Siin püüdsin fookuse hoida autodest kõrgemal (peaegu õnnestus :-).
Oodates kohtumist.
---x---
Umbes pooleteise kuu jooksul sattusin Tallinnas ringi hulkuma väga suvise ilmaga ning klõpsisin pilte ühega "vanadest" Fuji hübriididest, mille ees oli manuaalne vintageobje. Ilmselt tulenevalt sellest on ka need neli Tallinna lugu omal moel sarnased - mingi kõrvalvaataja pilk väga igapäevasele keskkonnale. Kohe saavad suvised ilmad läbi, eks paistab, kas ja kuidas see mõjutab edaspidiseid Tallinnas käike.
P.S. Miks ainult Tallinn? Lihtsalt on sattunud nii. Tegelikult tunnen juba tükk aega, et pole saanud lonkida hommikuuduses Tartus või et Pärnus lonkimise asemel sõitsin joonelt rappa.
Comments