Helsingi. Kunstisaalis I
- KT
- Oct 6, 2018
- 3 min read
Paar põgusat päeva Helsingi kesklinnas näitustel veetsin pea kaks aastat tagasi. Ka see (ja järgmine) kirjatükk sai siis tehtud, kuid polnud avalik.
Kasutasin võimalust, et näitustel võis pildistada. Jäädvustasin mõned taiesed, mis moodustasid mu jaoks selle näituse loo.
Ateneumis, st Soome vanimas kunstimuuseumis otse kesklinnas, raudteejaama vastas, oli näitus Modiglianist (lisaks püsiekspositsioonile Soome maalikunstist läbi aja [pea viis aastat on ju püsi]).
Modigliani väljapanek oli väga kaasaegne, mitte pelgalt kunstinäitus kui piltide demonstreerimine vaid palju huvitavam, ka sissevaade tollasesse aega ning kommerts (st korralikult tehtud ja laias valikus nänn).
Fragment Vana-Egiptusest, aga Modigliani näitusel esitatust kõige selgepiirilisem taies üldse. Ja seetõttu ka sümpatiseeris. Nimelt veetis M. hulga aega uurides antiikkunsti.
Modigliani piltidest meeldis mulle ilmselt see kõige rohkem, selles on mingit kujuteldavat liikumist, see ei tundu nii kole staatiline. Suurem osa tema piltidest on naiseportreed - kas siis sellised, istuvad, või siis aktid. Ja nad on ka suht' ühte nägu (no paljud ongi ühest ja samast inimesest :-))
Selliseid portreid oli seal reas ja minu jaoks polnud seal enam muud vahet kui isiku nimi - need paistsid kõik liiga ühesugused. Selle pildi tegin puhtalt raami pärast - seal oli järjest mitu portreed väga ja väga raskepäraste raamidega, eriti groteskne paistis see selle, suhteliselt väikses formaadis pildi ümber. Huvitav, kas need on originaalraamid :-)
See oligi "kogu" Modigliani. Minu jaoks oli tema ajastu, eluviis, tema elu palju tähelepanuväärsemad, kui tema kunst. Kohati tundusid ta pildid nagu karikatuurid, teistest oli selgelt aru saada, et ta oli kunstnik, sealt võis leida seda, mida ta väitis maalivat - inimese loomust.
---x---
Nüüd Soome maalikunsti ajaloo ülevaade. See oli minu jaoks ootamatult rikas ja pikk. Vägisi torkas pähe, et 19. sajandi Soome kunstielu oli palju elavam, viljakam ... haritum(?). Vähemalt võrreldes minu senise ettekujutusega Soome toonasest eluolust küll.
Maal kui foto. See pidi olema sajanditaguse perioodi tüüpmotiiv - Soome metsik loodus, mida iseloomustab kõige paremini kõrgelt avanev vaade järvele.
Ma tegin selle pildi siiski puhtalt seepärast, et maal nagu foto. Ehk kaasaegne foto pole muud kui teise ajastu maal - püütakse jäädvustada ja edasi anda samu motiive. Mõtlesin, et mis on foto puhul sellist, mida maal ei suuda korrata - ma arvan, et peale ülimalt peene detailsuse mitte midagi. Maal annab isegi suurema valiku võimalikke motiive, maali ei piira foto seotus pildistamishetke tegelikkusega. Eks fotograafiaski on võimalik kõike kombineerida, fototöötlus on ju omaette maailm. Lõppude lõpuks loeb nii maali kui foto (ja selle töötlemise) puhul meisterlikkus - nii oskus näha kui tehniline võimekus seda jäädvustada ja esile tuua.
Kahjuks ma ei pildistanud seda maali koos sildiga, ma ei mäleta, mis aastast see oli (otsisin - Hugo Simberg, 1903). Igatahes tundus mulle ääretult tähelepanuväärne, et tol ajastul maalis keegi sellise motiivi. See seondub mu jaoks pigem 1960-70-ndate vahetusega. Need poisid on nagu patused ja ingel tõesti löödud
Kui pilte töötlesin, siis mõtlesin, et miks ma sellest maalist pildi tegin ning siis meenus, et see polnud Soome maalikunst vaid Henri Matisse :-)
Sellest maalist tegin pildi puhtalt palkmaja ehitustehnoloogia tõttu - see maal on ju algupärane tõend tolleaegsest palkmajaehitusest (ilmselt eelmisest sajandivahetusest). Silma jääb, et tapp on lihtne ja ei vaju ise paika, samuti pole sel lukku, st jääb hõredaks; palgid on mõlemast küljest tahutud, see pole väga vana nähtus (vähemalt Eestis); kasutatakse akna- ja ukseavade juures tenderposte (selleks on aknaavas nähtav vertikaalne süvend); kasutatakse salapulki (seda see tagumine mees seal puurib), et pikad seinad välja ei vajuks; ja lõpuks kasutatakse vararauda (see esiplaanil olev sirklitaoline asi) vara piiride märkimiseks. Kokkuvõteks peab ütlema, et üllatavalt kaasaegne, v.a tapp.
Autor on Gallen-Kallela, tema stiil on äratuntav.
Ateneumi peatrepile avanev vaade esimeselt rõdult. Trepiastmetele oli punasega veetud justkui rada. See jätkus ka järgmisel trepil, vasakul, kuid parempoolsel seda polnud. Igatahes see mõjub hästi.
See pilt tõmbas tähelepanu oma erksate värvide ja voogavusega. Esimene (ja tegelikult ainuke) mõte seda pilti nähes oli - uputus. See on nüüd maal, mida on fotograafil väga raske jäljendada :-)
Pärast näitusi istusin Ateneumi kohvikus. Võtsin suure tassi teed ja vaatasin aknast välja. Rikastav päev, millest tundsin rõõmu.