Yayoi Kusama HAMis (Helsinki Art Museum). Ma ei käi Helsingis just palju, seda suurem on ka veel tagantjärgi mu rõõm, et see külaskäik sattus ajale, kui seal oli Kusama näitus (igaks juhuks korda, et see oli kaks sügist tagasi). Yayoi Kusama - minu interpreteeringus kunstnik, hipi, Täpitädi.
Ülalolev on ilmselt kõige parema (tugevama) valgusega installatsioon kogu näitusel, seepärast tuligi pilt nii hästi välja :-) Ja see on nii tabav tema enda kohta. Yayoi Kusama on praegu ca 90-ne ja täidab oma päevad maalimisega.
Igatahes mu ootused olid väga kõrged ja kui peale seda trepist üles minnes avanevat pilti tulid hoopis tumedad sirgeldused hämaras valguses, siis olin isegi kergelt pettunud. Õnneks mitte kauaks.
Tema varastest piltidest meeldis see, torkas silma oma värvilisusega. Ma ei teagi, mis see on - purunev lind-madu?
Ja see meeldis samuti. See võib täiesti vabalt olla üks tema hallutsinatsioonidest (ajast, kui need polnud veel nii rafineeritud; ta on öelnud, et maalib endast oma hallutsinatsioone välja).
Ma pole kunagi ühelgi pildil koos näinud nii palju Pentaxi ja Kata-kotiga pildistajaid :-) Selle pildi oleks võinud teha madalalt, nt põlvitades. Kahjuks see 1 minut tagus kuklas (sinna peeglikambrisse lasti külastajad sisse max kuni neljakesti ja ainult üheks minutiks).
Mõtelda, kui vähe on rõõmsaks tujuks vaja - vaid täppe ja peegleid :-)
Üks kollaaž New Yorgi ajast, tundus lahe, liikumises. Kusama oli juba 50-ndate alguse New Yorgis tähelepanuväärne kunstitegelane. Ta tegi "popkunsti" 10-15a varem, kui selline kunstivool üldse tekkis.
See meeldis mulle ka, ma ei tea, miks. Et nii ebamaine, nagu mõnest ulmekast (nt "Trifiidide päev").
Proovisin, kuidas tundub sama asi mustvalgena. Mu meelest on need koos head (parempoolne, see kollane on originaal ja vasakpoolne minu fototöötlus samast pildist). Kusama armastab kõrvitsaid, see on üks ta lemmikmotiive.
Nagu väikestest tükkidest mosaiik täpulise laudlinaga köögilaual.
Kõrvitsa sees on tegelikult hulk väikseid kõrvitsaid. Te ju mäletate seda stseeni filmist "Malev", milles vanemad peavad nõu, mida ette võtta Riia ordurüütlitega ja saarlaste vanemal tuleb mõte: "Töömö höstö söörö söölö. /mõttepaus/ Jö pönömö söllö sössö höstö pöljö vökösö söölö. ..."
(Vabas tõlkes, et ehitame hästi suure siili ja paneme selle sisse hästi palju väikesi siile.)
Udune, aga ikkagi lahe pilt. Eriti ootamatu oli, kui keegi kippus teisest august sisse vaatama.
See oli vist mu lemmikatraktsioon, võib-olla seepärast, et eri suuruses ja värvi mummuliste ja igalt poolt peegelduvate pallide vahel sai ringi käia. Puhas rõõm :-)
Ilus nagu õnnitluskaart.
Lihtsalt suur hulk värvi, aga kui vaatama hakata, siis on see täis erinevaid tegelasi, lisaks amööbidele täiesti mõistuslikke. Tahaks ütelda, et see on siidirätik (ja seda kannaks küll).
Vähe on näitusi, ütleksin isegi, et vähe on kunsti, mis tekitaks nii palju rõõmu kui oli Yayoi Kusama Helsingis.
P.S. Unustan selle juures täiesti teadlikult ära kõik hatifnatid, keda/mida on Kusama loomingus päris palju.