Oktoobri alguses oli jälle asja Helsingisse ning koos teiste huvilistega läksime avastama uut kunstikodu Helsingi kesklinnas - Amos Rex'i. Kohaga seondus kaks mälupilti - sama maja teisel korrusel asuv stiilipuhas 60ndate restoran Lasipalatsi (5+ toiduelamus, päris mitme aasta tagant) ja kaks aastat tagasi detsembriõhtul HAMist tulles teele jäänud pirakas ehitusplats kraanaga, mille nokas oli täiskuu. Nüüd on kraana asemel torn ja üle-elusuuruses silmadega muhud (kuhu otsa tahaks väga ronida). See siis ongi uus galerii ja ürituste koht Amos Rex.
Tänu õige nurga alt langevale õhtupäikesele haaras pilku esimese hooga isegi rohkem seinal asuv kaht ust ühendav trepp. See iseseisev element seinal omab ilmselt ka ratsionaalset funktsiooni, kuid minu jaoks oli see puhas pildistamisobjekt, millest ei saa mitte mööda minna. Ilmselt oleksin seda pildistama jäänud päikeseloojanguni, kuid tahtsin maja ka seest poolt näha. Ja kaaslased olid juba piletit ostmas.
Looking inside out on see lause, mis torkas kohe pähe, kui juba majas sees olles märkasin akent galeriisse viiva trepi kohal. Päris kindlasti on see aken just välja, mitte sisse vaatamiseks. See inglisekeelne lause on tegelikult ühe kunagi ammu väga palju kuulatud Grand Funk Railroad'i (metal)bluusi pealkiri (autoriteks Lomax jt):
I'm sitting here lonely like a broken man. I serve my time doin' the best I can. Walls and bars they surround me. But, I don't want no sympathy.
No baby, no baby, All I need is some tender lovin'. To keep me sane in this burning oven. And, when my time is up, you'll be my reefer.
Life gets worse on God's green earth. Be my reefer, got to keep smokin' that thing. No, no, no, no, no, no. No, no, no, no, no, no, no.
Jne :-)
Seekordne kunstielamus Amos Rexis on üsna sarnane kahe aasta tagusele - kontrastne ja ehk isegi vastandlik - HAMist Jaapani popkunst (Yayoi Kusama) ja Ateneumist Soome maalikunsti ajalugu. Seekord Jaapanist teamLab'i multimeedium ja Soome kunstikoguja Sigurd Frosteruse maalikogu.
Multimeediumi teose edasi andmine fotona on nagu liiklusmärgi abil ristmikul toimuva kirjeldamine - olemuslikult lahutamatud, kuid siiski erineva olemusega - staatiline statement vs liikumise ja heli harmooniline voog. Meditatiivne kogemus, mis haaras kogu rahvast täis ruumi. SMLXL
Selle teose aluseks on Katsushika Hokusai "Laine"
Järgmine teamLab'i taies oli "interaktiivne multifilm". Selline asi, mis pakub puhast ja rikkumata rõõmu - tohutult palju isetekkelisi lilli (selleks tuli vaid panna käsi seinale või jalg maha), laste värvitud sisalikke, konni ja linde ning isegi üks suur-suur psühhedeelne (st värviline-lilleline vaal), kes kõik liikusid su ümber ja all.
Kolmas teamLabi taies oli Vortex. Ainult mitte gravitatsioonile alluv veekeeris põrandas vaid seinte allservast tõusvate ja peade kohale koonduvate valguseosakeste pööris.
teamLabil oli veel üks taies, seda ma ei üritanudki jäädvustada. See oli põgus, mõneminutiline Jaapani mütoloogiliste kolmejalgsete vareste kihutamine kosmosesse.
Selfie koos kaaslastega hämarvärvilises unenäos.
Mõned jäädvustused Sigurd Frosteruse maalikogust, mis tundusid mulle kui maastikufotod (sellest seosest kirjutasin ühes varasemas postituses), mis tõesti jäädvustavad hetke ja tunde (momendi ja emotsiooni, kui soovite).
Sajanditaguse impressionisti käsitluses praegu üsna popiks saanud (üli)domineeriva esiplaaniga maastikufoto võte.
Ja üks levinumaid maastikufoto motiive - päikeseloojang rannas. Nii tundubki maastikufoto maastikumaali teisendusena. Samad motiivid, kuid vähem unenäolisust ja rohkem realismi :-)
Samalt Soome külastuselt kaks vihmase sügispäeva pilti Halosenniemilt.
Tagasi Amos Rexi juurde. Õhtuhämaruses-linnatulede valgel paistab kõik teistsugune - silmadega muhud ärkavad ellu ja jälgivad sind.
Lõpetuseks palju argisem teema - peale pikka päeva läheb kõht tühjaks. Seekord leidsime Lasipalatsi ja Stockmanni naabrusest kiidetud (ja põhjusega!) toidukoha nimega Zetor. Asjatundjd teadsid öelda, et Zetor on ju see vana Tšehhoslovakkia traktor. Täpselt nii oligi - Zetor oli traktoreid täis!
Interjööri iseloomustamiseks sobiks mu meelest tuua võrdlusi Karjala kolkaküla ja Lapi kullakaevajate laagriga. Tunnistan, et ma pole kummaski käinud, kuid selline assotsiatsioon tekkis.
Desserdi serveering Zetori moodi.
Rohkem (ja suuremaid) fotosid Amos Rexist leiab sellest galeriist - Helsingi moodi.