Mis juhtub, kui lapsed tulevad isadepäeva puhul külla ja just selleks ajaks on pildistamishuviline isa saanud Photopointist proovimiseks Pentaxi uhiuue portreeobjektiivi? Loogiline (ja tegelikult ainuke) vastus on, et saab hulga ilusaid portreefotosid.
Täpselt nii minuga juhtuski ja nüüd jagan seda kogemust.
Kõnealuse objektiivi karp, pildistatud hämaras toas.
D-FA* 50mm F1,4 @ F1,4 1/60s ISO400.
Alustuseks pean tunnistama, et kui käesoleva aasta algul Ricoh "tunnistas üles" Pentaxi uue portreeobjektiivi HD Pentax D-FA* 50mm f/1.4 SDM AW arendamise, siis ma tundsin kerget pettumust. Võiks ju keskenduda millelegi muule, aga järjekordne nifty-fifty, milliseid on Pentaxil rohkem kui küll. Seetõttu olin ka täiesti ükskõikne, kui see objektiiv jõudis Photopointi riiulitele (seda enam, et olin just saanud oma riiulile Pentaxi legendaarse 77mm F1,8 portreeobje). Ometigi, kui tekkis võimalus proovida Pentaxi kõige uuemat tippseeria (seda see "*" tähistabki) objektiivi, ma ei kõhelnud vaid haarasin võimalusest kinni. Ja sain väga meeldiva üllatuse osaliseks :-)
Ilmastikukindlat kaamerakomplekti sobib pildistada ka värskelt sadanud lumel.
Kes on sattunud mu objektiivipostitusi lugema, on võib-olla märganud, et üks esimesi asju, mis ma nende kohta ütlen, on: "Küll on suur!" või "Niiii väike!" Kuid sel on väga loogiline põhjus - suurus ja kaal on esimesed asjad, mida on võimalik tajuda objektiivi karbist välja võttes. Kõik muu - iseloom, pildikvaliteet, ergonoomika jms - tulevad alles seejärel, kui objektiiv on juba kaamera ees ning hulk pilte tehtud.
Nii ka seekord - küll see uus Pentaxi 50mm F1,4 objektiiv on suur! Selle kohta justkui ei sobigi öelda nifty-fifty - see on peaaegu sama suur kui D-FA 24-70mm F2.8 (või DA* 200mm F2,8 ja palju ei jää puudu ka DA* 60-250mm F4 objektiivi suurusest). Aga just tänu suurusele ja kõigi Pentaxi uue põlvkonna objektiivide sarnasele disainile (ühtlaselt suure läbimõõduga ning kaalukas kvaliteetklaasi ja elektroonikat täis "toru"), sobib see Pentax K-1 kaamera ette nagu valatult. Lisaks veel ilmastikindlus, vaikne ja kiire toimimine ning muud kaasaegsete objektiivide must-be omadused.
Väike, ca 6cm kõrgune savivile pildistatuna 40-45cm kauguselt (see on selle objektiivi lähim teravustamiskaugus).
D-FA* 50mm F1,4 @ F1,4 1/60s ISO400.
Samal õhtul tegin läbi selle uue 50mm objektiivi esimesed proovipildid. Kuigi ma pildistan omajagu lähivõtteid, siis lähiportreede pildistamine, kus lahtise ava kasutamine on tõesti efektne, on minu jaoks suhteliselt võõras. Mul on küll olemas üks 50mm F1,4 portreeobjektiiv, kuid sellega pildistades pole ma kunagi tulnud mõttele, et täisava - F1,4 - kasutamine oleks asjakohane. Seda nii ülimadala teravussügavuse, kuid põhiliselt siiski üsna pehme joonise tõttu.
Pentax D-FA* 50mm F1,4 objektiiv on kardinaalselt erinev! Selle joonis on väga terav servast servani juba avaarvu F1,4 juures ning see annab kohe hoopis teistsuguse kogemuse (kui huvitavad konkreetsed numbrid, siis vaata siit; väga harjumatu, et sel objektiivil on teravus kõige kõrgem avavahemikus F1,4 kuni F4).
ERMis on puutöömeister Meelis Kihulase näitus meie traditsioonilistest puidust tarbeesemetest (ääremärkusena, et Meelis on Meister suure algustähega).
D-FA* 50mm F1,4 @ F2,8 1/90s ISO800.
Aga see teistsugune kogemus.
Esiteks - peab hoolega tähele panema, kuhu teravustad, sisuliselt kõik ülejäänud kohad kaadris on mõnusas bokeh' hägus.
Teiseks - ka õhtuhämaruses võib rahulikult jätta ISO üles ja säriaja alla kruttimata, sensor saab läbi F1,4 ava piisavalt valgust.
Kolmandaks - kui muidu peab hoolega vaatama, et ega midagi ebasobivat ei jää pildistatava objekti taustale, siis F1,4 puhul on see üsna ükskõik, kõik peale objekti enda mähkub paksu uttu.
Nii lähedalt pildistades tundus täisava kasutamine liiast, teravussügavusest ei oleks piisanud ühe korraga nii silma kui näokontuuri jaoks.
D-FA* 50mm F1,4 @ F2,4 1/125s ISO400.
Esiplaanil olev tellismüür on täielikult hägustunud kuigi on vaid 30-40cm eespool.
D-FA* 50mm F1,4 @ F1,4 1/125s ISO400.
50mm objektiiviga võib pildistada ka arhitektuuri, loomulikult tuleb sel puhul arvestada pigem kitsa vaatenurgaga ja asjaoluga, et ava F11 võiks jätta teistsuguste objektiividega kasutamiseks.
Tartu Toomkiriku varemed (no tõesti oli hall ilm).
D-FA* 50mm F1,4 @ F4 1/60s ISO400.
Või siis lilli ja loomi - on ju seegi osa portreefotograafiast.
Taustaks olev üsna jämedakoelise riidega kaetud tooli seljatugi jääb krüsanteemist vaid ca 50cm kaugusele.
D-FA* 50mm F1,4 @ F1,4 1/25s ISO100.
Benni, aus ja alati rõõmus krants.
D-FA* 50mm F1,4 @ F2 1/90s ISO800.
Sattusin kunagi lugema kuskilt, et kui vanasti maksis objektiivide puhul palju raha see, kui teravat pilti need suutsid joonistada, siis kaasaegsete puhul makstakse selle eest, kui kunstiliselt hägune on taust. Nii tundub see olevat ka HD Pentax D-FA* 50mm f/1.4 SDM AW objektiivi puhul (ma ei ole eelviidatud foorumis nii kõrgete hinnetega objektiivi näinudki).
Härmatis - näide bokeh'st ja detailsest joonisest. Vastu valgust pildistades on lahtise ava juures siiski märgata kromaatilist aberratsiooni, kuid see on hästi kontrollitud ning see vähene, mis siiski jääb raamima kontrastseid servi, on järeltöötluses eemaldatav.
D-FA* 50mm F1,4 @ F2,8 1/1500s ISO100.
Kokkuvõtteks. Pentaxi uhiuus objektiiv HD Pentax D-FA* 50mm f/1.4 SDM AW on ... nagu portreefotograafi unistus! Esimese emotsiooni ajel mõtlesin, et D-FA* 50mm F1,4 objektiivi saabumise järel võib kõik teised portreeobjed panna riiulisse tolmu koguma (v.a Pentaxi väike juveel 77mm F1,8 ;-), sest see 50mm F1,4 (non)nifty-fifty on täiuslik. Teine emotsioon tuletab tavaliselt meelde tagasihoidlikkust ning kuna ma ei ole portreefotograaf, siis ei hakka professionaalidele rohkem soovitusi jagama kui et proovige ise ära. Seda enam, et rõõmu Pentaxi suurepärasest objektiivist jagub ka canonikonitele - Tokina pakub sama objektiivi oma uue Opera seeriana ka Nikoni ja Canoni bajonetiga.