Käisin eelmisel aastal teadmisi täiendamas kahe portreefotograafi juures - kõigepealt oli Rene Türk ja aasta lõpu poole Toomas-Vahur Lihtmaa.
Koolitused erinesid tublisti selle poolest, et Rene juures oli väga individuaalne ja koduse ülesandega ning Toomas-Vahuri juures palju tüüpilisem rühmakoolitus, kuid ühine osa oli praktilisus ja töö stuudios ning fotode analüüsimine.
Panen kirja mõtteid ja tähelepanekuid, mis tekkisid nende koolituste käigus, et oleks hea meelde tuletada endal ja ehk teistelgi.
"Vananeva dändi portree"
Ehk üks Rene koolituse kodustest töödest.
Seaded:
- Täitevalgus - eest, kaamerast kergelt vasakult Octagon80 softboxiga, alumine serv lõua kõrgusel.
- Portreevalgus - ca 30kraadi keha tasapinnast, kaamerast vasakult (kaamera tasapinnast ca 60kraadi), kergelt ülalt alla ja näo eest läbi. Välgu peal Fongi hajuti peegeldava kattega.
- Kaamera - Auto WB. Näo kõrgusel, ca 2,2m kaugusel.
- Pildisätted - Auto Chinon 50mm F5,6. Töötlus: särikomp +0,5eV; Shadows +50; Reds, Oranges, Magenta +30; crop 4:5.
Kommentaarid:
- Sära silmis on õige koha peal. Kui on prillid, vaata, et nende raamid või raamide varjud ei lõikaks läbi silma.
- Poos on kange. Vaata, et kuskilt ei jääks näha sobimatut ja kontrastset särgisiilu vms.
-Parem käsi on veidi dominantne, kuid pole kõige valgustatum ja nii ei tule esile. Lihtne loogika - see, mis on kaamerale (täpsemalt pildistamis- ehk sensori tasapinnale) kõige lähemal, paistab suhteliselt kõige suuremana.
Lisan siia alla Rene kommentaari:
"Kõigepealt, mulle meeldib, et alakeha on veidi varjus selliselt, et detail on aimatav, minu arvutis isegi väga hästi nähtav. Pildil on näha, et ülikond ei piirdu ainult pintsakuga ja täpsemat infot antud pildil polegi vaja näha.
Kontrastse valguse juures tooksin välku (portreevalgust) rohkem enda ette, et nina vari oleks väiksem või siis natuke täidaks peegeldusega.
Kui välkudega pildistad, võid kohe kaameras seada WB 5500K peale. See annab suht realistliku pildi kohe, mida on hiljem lihtsam muuta (va kui pildistad erinevatesse valgusbalansidesse)."
Ja lisan enda oma Wix.com'i aadressil - minu arvutis on see pilt nõksu tumedam.
Mida veel võib teha? Kasutada WB puhul seadet Tungsten (väga külm) ja portreevälgu ees oranži filtrit/hajutit (väga soe), et saada näole loomulik jume (või rohelist, kui on soov saada Hulk'i näonaha tooni :-).
Mida veel võiks tähele panna? Et modelli kehahoid oleks ... hea. Et lõdvestunu asemel poleks kergelt kössis ega jätaks õnnetut muljet. See sõltub palju ka võttenurgast:
- pildistad kergelt ülalt alla ja lihtne on muuta modell väikseks (ja õnnetuks);
- pildistad alt üles ja modell paistab kohe suursugusem.
Mõjutab ka see, kui palju õhku jätad modelli pea kohale - mida suurem on ruum, seda väiksem paistab modell. Nii et portreefotograafia puhul ei ole nii üheselt selge, et pildil peab õhku ka olema :-)
Portreepildistamise juures on ääretult oluline, et oleks tähelepanu ja aega hinnata seda, millise mulje jätab modell kaadris. Selleks tuleb aega võtta (ja modellilt paluda kannatlikkust). Kellele on vaja õnnetu olemisega pilte?
Äpardunud pilt
Olin teravustamiseks kruttinud säriaja päris aeglaseks ning võtte tegema hakkamise ajaks juba jõudnud selle unustada. Seetõttu lõid välgud nii, nagu pidid, kuid katik ei sulgunud. Seepärast tekkis sisuliselt komposiitpilt (kuigi tehniliselt on ikkagi tegemist ühe võttega).
Õnneks hoidsin end tagasi, et esimese emotsiooni pealt see kaader kaamerast kustutada. Nii sain täiesti juhuslikult teistmoodi portreepildi.
Veel mõni soovitus Renelt
"Sa võiksid võrdluseks proovida välgud vahetada nii, et Fong on täitevälk, läbi peegelduse, kas vastas olevale seinale või mõnele helestile, selliselt, et sa pildil jääd mõnusalt alasärisse, kuid nii, et detail on nähtav, ning portreevälguks kasuta Octagoni ja seda hajutusena, et highlight läheb sinust mööda.
Välkude kvaliteedi osas ma lähtuksin modifaieri kvaliteedist portree puhul. Octagon on kindlasti pehmema ja ühtlasema valgusega, kontrollitavam ning seetõttu “kvaliteetsema" loomuga. Täitevälgu eesmärk oleks nö alusleier ja see võib olla “kehvema” modifaieriga.
Ilma valgust muutmata tee toolil jalgade asendis 180’ ring ka ära, kuskil seal vahepeal võib väga ilusalt teistsuguseks minna. Hajusa valguse korral on mänguruum ka suurem. Ja kindlasti katseta ka neid versioone, kus sa otse kaamerasse ei vaata! Võid ka proovida mingi lihtsama helesti tuua vastuseks portreevälgule."
Moraal
Portreepildistamiseks tuleb võtta aega - nüansse on nii palju, mida tuleb silmas pidada ja sättida. Ja katsetada, kui modell kannatab. Tund tuleks kindlasti arvestada, alla selle on klõpsimine. Tegelikult oleks hea enne pildistama hakkamist istuda mõnusalt, võtta tass teed või kohvi ja vestelda. Et maha võtta poseerimispingeid ja ühtlustada … tunnetust, vibratsiooni. Kannatlikkus ja avatud suhtlemine ja kaasa mõtlemine on head eeldused hea portree pildistamiseks.
Selle peale meenub kohe Toomas Volkmanni arvamus ühes aastatetaguses veebiraadio saates, et pildistamine on fotograafi loomingulise idee tehniline teostus, kus modellist saab objekt.
Nii et võib nii ja naa, igal ühel oma tegevusmudel.
Ja tehnilise poole pealt:
- lainurgaga võib eksperimenteerida, kuid tööd tehes tuleb kasutada normaali või kerget telet;
- kas kasutada täiesti lahtist ava või kinnisemat, sõltub sellest, mida soovid näidata - kas tähelepanu on mõnel elemendil või modellil/kompositsioonil tervikuna.
Poseerimine
Millalgi kahe koolituse vahel tekkis mul arusaam, et koos pildistamise muutumisega igaühe igapäevategevuseks on kadunud poseerimisoskus. Võib-olla oleks õigem öelda, et see on juba tagajärg, enne veel tekkis hoiak, et kui pildistamine on nii igapäevane asi, siis pole poseerimine vajalik.
Seda teadvustades hakkasin seda rohkem vaatama - kuidas inimesed poseerivad või üldse käituvad kaamera ees - ning leidsin, et väga vähesed inimesed tahavad ja oskavad poseerida. (Tahtjaid ju isegi on, pahatihti püütakse võtta mõni modellipoos, aga tulemus on äraspidine.)
Toomas-Vahuri koolituselt kogusin erineva võttenurga ja -kõrgusega pilte, et näidata, kuidas see mõjutab portree (või ka modelli) olemust.
1) otse ja modelli näo kõrguselt; otsepoosi kasutatakse rohkem meeste portreteerimisel (on väga jõuline):
2) 45kraadi ja veidi ülalt; klassikaline jalad kergelt risti ja suunatud 45kraadi eemale, keha samuti ning pea pööratud kaamera suunas;
3) 45kraadi ja näo kõrguselt; klassikaline jalad kergelt risti ja suunatud 30kraadi eemale, keha pööratud rohkem kaamera poole (et paistaks ka teine käsi) ning pea pööratud veidi üle kaamera (et rohkem paistaks teine näo pool).
1) jalad risti, kätemäng, modell vaatab alla (et tekiksid diagonaalid ning paralleelid - nt käsi ja pilk); üldine olek on pigem pehme, leebe;
2) jalad risti, kätemäng, modell vaatab üles; pigem jõuline, sihitud;
3) modell seisab sirgelt, käed kõrval, kuid võttenurk on ca 30 kraadi ja modelli pilk on suunatud 45 kraadi (üle kaamera).
Sama foto, lihtsalt erinevalt lõigatud. Esimesel on modell peaaegu keskel ja pilgu suunas on veidi rohkem ruumi kui taga. Teisel on modell nihutatud kolmandiku peale.
Näite mõte on demonstreerida lühikest ja pikka jalga. St kehast eemale suunatud ja varbale toetuv jalg paistab pikem (kui jalg suunata veidi ettepoole, paistaks see veel pikem). Käsi ja jalg (ning pilk) moodustavad mõnusa diagonaali.
Veel üks näide 1) näo kõrguselt, 2) altpoolt ja 3) kõrgemalt pildistatud motiivide erinevusest. Alt pildistatuna mõjub modell lausa võimukana, kõrgemalt pildistatuna paremal juhul vaid neutraalne (aga siiski mitte päris sama, mis esimesel fotol).
Sama asi istudes. Muljet mõjutab ka tõstetud või langetatud pilk - võrdle pilte 1 ja 2 pildiga 3. Sellises poosis modelli pildistamisel on jälle oht, et vasak käsi ja jalad-põlved kipuvad väga esiplaanile (eriti, kui kasutada veidi laiema vaatenurgaga objektiivi).
Istuvat modelli / madalamal olevat objekti/subjekti pildistades on hästi lihtne unustada, et ülalt pildistades muudame ta väiksemaks.
See seeria on pildistatud üsna heleduse ülemisel piiril, nö high-key's. Sobiks ehk paremini heledate subjektide/objektidega.
Vastupidine seeria - low-key's. Üks kaasnev efekt on tähelepanu koondumine heledatele aladele ehk näole ja kätele. Kui üks käsi ei paista, tundub see ebaloomulikuna. Erinevad võttenurgad, mõni ka veidi kõrgemalt. Must riietus pehmendab seda, et põlved on kõige lähemal ja tungivad esile.
Emotsiooni ja liikumise mõju pildi meeleolule. Jalad ja käed on ilusti rütmis, eriti keskmisel pildil.
Viimaseks võte, kus on hästi välja tulnud poos, millest paistab liikumine. Seda on raske mõista, mis seda tekitab. Tegelikult istub modell täiesti selgelt ja liikumatult; kas kergelt loomulikust tasakaaluasendist väljas ülakeha või vaataja teadmine, et teinekord haaratakse püsti tõustes instinktiivselt istme servast ... mine tea.
Rohkem mu pildistatud portreid - pea eranditult juhuslikult tabatud hetked - näeb sellest galeriist.
P.S. Kõik stuudios Eliisest (neiu mustas) tehtud fotode jaoks kasutasin Pentax FA 77mm F1,8 objektiivi.