Pildistamise lõpptulemuseks on foto. Kõlab väga lihtsalt, peaaegu nii, et võtan kaamera, sean paika säriparameetrid, suunan objektile/subjektile, teravustan, kontrollin kompositsiooni ja vajutan päästikut. Tulemuseks ongi mälukaardile salvestatud foto. Kogu protsessi kestus on paarkümmend sekundit.
Pildistamist võib võtta ka nii, et kõik saab alguse ideest ja lõpptulemus on pilt seinal. Nagu see siin ...
Anna Kõivo, 90aastane legendaarne setu käsitöömeister. Foto on prinditud lõuendile 45x60cm ehk 3:4 formaadis sellises kohas nagu Elavad Pildid (pildile järele minnes sain sealse meistrimehega vesteldes jälle palju-palju targemaks, nii heledale-tumedale fotole sobiva lõuendi kui ka raamile kinnitamise varu osas).
Kuidas ma tegelikult jõudsin sellise tulemuseni, on palju pikem lugu. Eks kokkupuudet ja uitmõtteid oli varemgi, üheks konkreetseks ajendiks tuleb siiski lugeda sügisel Assooridel, täpsemalt Sao Migueli saare Nordeste linnakese naiste käsitöökeskuses nähtut. Ja see jättis mulje! Assooridel sai tehtud väga palju fotosid, kuid selles kohas ma ei söandanud kaamerat välja võtta, tegin vaid telefoniga mõned klõpsud. Aga kripeldus jäi, et pärandkäsitöö on eriline, seda ma tahan pildistada.
Et keegi kuskil veel käsitsi villa kraasib, seda ma ei olnud oma silmaga näinud. Küsimusele, kas on ikka kohalik lambavill, tuli vastus, et ei ole kohalik, vill tuleb naabersaarelt :-)
Vokki nähes kippus suu lahti jääma, sellist pole Eestis kohanud muuseumiski, hoogu antakse vokirattale käega.
Kangasteljed üllatasid "ainult" oma suurusega.
Süstik on veidi teistsugune nagu ka tekstiil, mida seal kootakse.
Seda heavy duty vokki võis sealgi lugeda museaaliks, töösaalist oli see välja tõstetud.
Nii et Assooridelt oli pisik hinges ja kui jaanuari alguses sattusin Värskas sealsesse käsitöökeskusse (Seto Käsitüü Kogo) ning märkasin ketravaid ja kuduvaid memmi, siis ütlesin, et seda ma tahaksin pildistada!
Paar-kolm nädalat hiljem oligi Kogu eestvedaja Ingriti abil pildistamine kokku lepitud. Modelliks kõige tuntum ja tunnustatum setu käsitöömeister, 90aastane Anna Kõivo - üks väheseid, kes veel tunneb, teeb ja õpetab ketramistööd ning kel on vokk töövahend, mitte sisustuselement elutoas. Pildistamiskohaks valisime Värska talumuuseumi tare - kui pildistatav ja tema tegevus on autentsed, siis olgu seda ka pildistamiskeskkond.
Taretoas pildistamisstseenide üle arutledes sai selgeks, et ruum on väga piiratud. Ilmselt minu Pentax FA 77mm F1,8 Ltd portreeobjektiivi fookuskaugus jääb liiga suureks valitud motiivide ja ruumi väiksuse tõttu. Millised oleksid objektiivi alternatiivid? Muidugi 50mm-sed nifty-fifty'd, võib-olla isegi Pentaxi 40mm F2,8 "pannkook", mis on ka üsna hea joonisega. Hakkasin oma 50mm-seid läbi proovima ja sain aru, et mida mul pole, on väga hea 50mm portreeobjektiiv, selline, mille joonise ja fookuse peale saab kindel olla. Üllatusega avastasin, et kõige paremaks osutus kunagi paarikümne euro eest ostetud manuaalne Auto Revuenon MC 50mm F1,7, mille joonis oli hea ka lahtise ava juures. Kuna pildistamismotiivi ja ruumi tõttu tundus manuaalobjektiivi kasutamine pigem asjatu tüli ja ehk isegi riskantne, siis pidin leidma teise lahenduse ehk usaldusväärse autofookusega objektiivi.
Loomulikult tuli esimesena meelde sügisel katsetatud uhiuus Pentaxi 50mm fookuskaugusega portreeobjektiiv.
Mõtlesin ka veel edevamale lahendusele - keskformaatkaamera Pentax 645Z ja selle 55mm-se fookuskauguse ja F2,8 avaga normaalobjektiiv (mida olen saanud Photopointi abil samuti proovida). Hea sõber tegi selle peale asjatundliku märkuse, et tähtsate pildistamiste juures on alati kindlam kasutada kaamerat, mida tunned läbi ja lõhki. Minu puhul on selleks muidugi Pentax K-1 ja sellega oli objektiivi osas otsus ka tehtud. Sest see objektiiv - Pentax D-FA* 50mm F1,4 - oli tookord mulle jätnud (rohkem kui) suurepärase mulje!
Sellega oli suur osa ettevalmistustest pildistamiseks tehtud ja jäi vaid loota, et kokku lepitud kuupäevaks ei jää keegi haigeks.
Ei jäänud, kõik kokkulepitu ka toimus. Jõudsin kohale varem, seadsin üles valgustuse ning juba jõudis kohale ka Anne-tädi (nii teda Värskas kutsutakse ja tuntakse, ma ei tea, kas mulle on see lubatud :-). Tunne oli eriline. See, kui sügava austusega olid sealsed inimesed Anne-tädist mulle rääkinud, kandus minusse üle. See ei teinud minu jaoks pildistamist sugugi lihtsamaks, kuid lisas sellele tublisti tähendusrikkust. Mida oleks pildistamine väärt ilma emotsioonideta?
Umbes tunniga saigi see fotosessioon läbi. Alguses võttis pildistamisse sisse elamine kõigil osalistel veidi aega, pärast võtsime aega, et sellest rahulikult välja elada. Tulemuseks palju-palju meetreid linast lõnga ja palju-palju fotosid mälukaardil. Ning seejärel oligi kogu melu möödas ning asusime tare perenaise Külliga asju oma kohale tagasi seadma.
Sellele järgnesid muidugi tunnid arvuti taga fotosid valides ja järeltöötlust tehes, seegi on ju pildistamisprotsessi osa.
Loo lõpetuseks kiidan häid osalisi, tänu kellele see kõik sai tegelikkuseks. Suur-suur tänu eelkõige Anne-tädile! Tänu Meelikesele inimeste kokkuviimise ja Ingritile kogu asja korraldamise eest! Suur aitäh Küllile tarest pildistamiskoha kujundamise ja abi eest! Ja loomulik suur aitäh Photopointile fotovarustuse eest (mulle tundub, et ilma nii hea objektiivita poleks ma saanud ka nii head tulemust)!