30tunnine ööpäev - Päiksi-Frisco

Metsiku lääne tripi algus. 31/10. Äratus kl 00:00, kl 1:10 on asjad autos, waze tööle ja start. Kl 5:00 on auto pargitud (Riga Lidosta P3), kl 5:25 on pagas ära antud ja läbitud turvakontroll. Kl 6:20 kuni 10 Riia-Frankfurt-Hearhrow. Väljalend San Josesse on kl 13. Peaks olema piisavalt aega, et saada pagasist oma kott, minna 3. terminalist välja ja leida 5. terminal, anda kott pagasisse, minna läbi passi-, turva- ja ilmselt veel mingi kontrolli. Inglismaa paistab lennukiaknast läbi kerge pilvevine päikseline. Mõtlesin, et siin valitseb Brexiti tõttu igavene pimedus.

Tegelikult läks Heathrow's kõik väga kiiresti ja ladusalt, ka kaks tundi oleks olnud täiesti piisav. Enda lennule registreerimine on saanud normiks. Uueks normiks paistab saavat see, et ka pagasi registreerid ise ja saadad konveierile.

Kuskil Põhja-Atlandil

Lennanud juba üle kolme tunni ja lennata on veel üle seitsme. Ees on Gröönimaa. Kõik on kuidagi ebareaalne. Illuminaatorid tumenevad nupuvajutusega, kõik paistavad mustana. Kruttisin enda oma heledamaks, valgus on tontlikult sinine, külm. Nähtamatu õhk on muutunud nähtavaks ja kihutab lennuki kõrvalt mööda. All on ookean. Lõputu Atlandi ookean. Üheteistkümne kilomeetri sügavusel. Üheteistkümne kilomeetri kõrgusel on viiskümmend seitse kraadi külma. Me ei lenda võimete piiril - 874 kilomeetrit tunnis, 14,5 kilomeetrit minutis, 242 meetrit sekundis. Boeing 787. Reisijaid on mõnusalt vähe, väga paljud on üksi kolmeistmelises reas. Stjuuardeid ja stjuuardesse on mõnusalt palju, jõuavad isiklikud olla. Pakuvad iga natukese aja järel juua - vett või mahla. Lõunasöök oli mitmekäiguline ja tõesti maitsev. Enne sööki pakuti juua: “Härra, kas lisaks mahlale soovite ehk veini? Ah, et vein ei sobi. Meil on ka õlut pakkuda. Ei? Võib-olla siis viskit? Tore! Palun võtke kaks! Ja vett ka loomulikult, eksole.”

Lennukipilet maksis 300 ringis. Kaua nad sellist liini jaksavad pidada ...

Huvitav, muresid ei ole, siia need ei jõua. Lihtsalt pole levi ja telefon on tumm. Mis on sees, see on ja midagi juurde ei tule. Stressivaba. Stress saabub kohale jõudes. Kust ma saan auto? Kuhu ma sõidan? Kas selles kiirteede ja viaduktide, peale- ja mahasõitude rägastikus on võimalik orienteeruda? On, kellelgi, aga mitte mul. Tahaks sõita muretult auto tagaistmel kuni keegi ütleb: “Kohal! Võib hakata pildistama.”

Peaks olema Hudsoni laht. Meeletult suur ja külm meri Arktikas.

Gröönimaa kohal on neli kraadi soojem. Ma pole varem lennanud üle ookeani.

Frisco. Oakland Bay Bridge ja Treasuer island

Bay Bridge.Kuskil ülal paremal nurgas peaks olema Fremont - mu sihtkoht

Päev on lõpuks läbi, olen Aveli elutoas diivanil. Kell on pool kümme siinse ajavööndi järgi, kodus on kell pool seitse hommikul. Kodus on juba 1. november, siin on alles 31. oktoober. St et minu 31. oktoober js ühtlasi reis algas ca 30 tundi tagasi. Ajavahe on üheksa tundi.

Homme teen Frisco jaoks kava ja vaatan, kuhu ma olen sattunud.

---x---

Esimese postituse jaoks oli tublisti aega - lennukis. Seetõttu see ka sündis nii kiiresti. Arvata on, et järgmiste kirjutamisega läheb mul (liiga) palju aega.