Angel's Landing - üles, veel üles ja alla tagasi

Seekord ei ärganud enne kukke ja koitu, et jõuda kanjoniservale päikesetõusu pildistama. Polnudki vaja, sest mäed paistsid otse aknasse ning päiksekuma oli juba kaljuharjadel näha

Autoga Springdale'ist paari miili kaugusele Zioni rahvuspargi keskusse ning sealt bussile. Seepärast bussile, et juba 20a tagasi oli Zionis paar miljonit külastajat aastas ning nad lihtsalt ei mahtunud oma suurte autodega enam ära.

Zion'is oli sügis käes. Kuidagi kosutav oli näha üle tüki aja jälle lehtedega puid ja see kollane punaste kaljude taustal oli ilus. Hommik oli väga jahe, tublisti alla 10 kraadi, kuid kui päike jõudis orgu või ise mäenõlvale päikse kätte, siis läks kohe väga soojaks

Sihtkoht - Angel's Landing'u mäetipp. Grotto bussipeatus ja otse üle Virgin Creek’i matkarajale. Tipp ca 1'780m, tõusumeetreid ca 450, distants ca 4km üles ja samapalju alla tagasi. Tuleb tunnistada, et ümberringi oli palju kõrgemaid, kuid AL seisis täiesti üksi ja eraldatuna oru põhjas.

Angel's Landing - see ta on. Ameeriklased armastavad dramaatilisi ja romantilisi nimesid panna. Kindlasti on see nimi tabav - inglid võivad mäetippu lihtsalt maanduda, aga inimesed peavad sinna higistades ja kõrgusekartusega võideldes rühkima

Kui keegi peaks imestama, miks ma olen taeva nii tumesiniseks värvinud, siis vastus on, et ei ole, telefonil pole ju polafiltritki. Taevas lihtsalt ongi seal selline.

Tõusule mõeldes reeglid iseendale:

- tunne oma võimeid

- jäta pool varuks

- kõige tähtsam - ära torma!

Tormamist oli näha - väge täis noored astusid pika sammuga minust mööda kui postist ning järgmise nurga taga nägin neid kaljuseinale toetudes õhku ahmimas. Ning see kordus varsti jälle :-) Suuri kõrgusi võetakse ikka väikeste sammudega (kui just ei oska lennata; ma ei oska).

Raja esimene osa - mööda serpentiini nõlvast üles. All paistab org ja selle põhjas looklev Virgin Creek

Retk Angel’s Landing’ule ei olnud karm. Tasakesti minnes jõudsin kenasti radade lahknemispunkti Scout Lookout'is ning seal oli mõnus pikemalt puhata. Ja vöötoravaid pildistada. Nad on isegi veidi arusaamatult vilkad ja loomulikult elasid suuresti matkajate suupistete pudemetest.

All paistavad lisaks jõekäärudele ka maanteekäärud ning tavaliselt ka mõni buss

Vöötoravate määramine on omaette teadus, neid on paarkümmend liiki ja suurem osa neist on endeemsed. See on tõenäoliselt Uinta vöötorav, Neotamias umbrinus. Zionis elavad ka väikevöötorav ja kaljuvöötorav (temal pole seljal nii selgeid triipe). Ma muidugi nimetasin neid kogu reisi vältel koopaoravateks, kuid kooporav on ümiseja e ground hog e marmot ning vöötorav on chipmunk. Kirjelduse järgi peaks uinta vöötorav põgenema saba uljalt püsti, kuid kaks teist mainitud liiki saba küljelt küljele vonksutades

Inimesed võtavad kaasa kummalisi asju ja loomulikult pakub see vöötoravale huvi - see võib olla söödav. Tegelikult oli kõige olulisem asi kaasa võtmiseks veepudel, parem veel, kui segatud spordijoogiga, sest õhk on sealkandis erakordselt kuiv ja päike lõõmas

Suurim ahhaa- ja ka kahjutunne oli sellest, kui väikese platoo servale pildistama minnes nägin tagasi vaadates kaljunukal istuvat kondorit. See oli äge, nii 50m kauguselt sain neli kaadrit. Aimasin, et ta tõuseb varsti lendu ja hakkasin sättima sarivõtet. Nii ma kondori lendutõusu maha magasingi.

Kui kasvamise soov on niii suur, aga ühel hetkel saab jaks otsa. Teravsilm märkab kohe, et kaugemal asuva väikse kaljunuki otsas istubki kondor. Luurab nõrkevaid matkalisi, kuid seekord sai ta kannatlikkus päris kiiresti otsa :-)

Cloud nr 9. Ei, ikka kondor number 9

Edasine rada oli veidi karmim, aga palju-palju lõbusam - mööda kaljuseina üles. Loomulikult mitte otsejoones, ikka siksakitades mööda sissetöötatud rada, mida suuremas osas palistas paraja jämedusega kett. Sellest oli tõesti palju abi - järsemates kohtades sai selle abil end üles tõmmata, kuid peamine funktsioon oli ikkagi pakkuda kinnihoidmise võimalust, sest üks või teine külg oli pea kogu aeg avatud kuristikku.

Tipus oli kaunis. Kohati isegi kümne meetri laiune ja piklik platoo, millel kasvasid mõned ilusate vormidega männid. Ja loomulikult sebis seal ringi päris palju Tiku-ja-Takusid (st vöötoravaid), nad ronisid jultunult matkajate kottidessegi ja üks pistis nina mulle pihku, lootes leida mõne tera.

Nonii, 450 meetrit tõusu on selja taga. Selleks kulus mul veidi üle kahe tunni

Fototehniline märkus: värvilised jutid-laigud-rõngad käivad asja juurde, kui pildistad telefoniga vastu päikest. (Kõik pildid peale kondori ja Tiku-Taku on tehtud iPhoneXR-iga)

Tipus oli inimesi muidugi palju. Kõigepealt torkas silma seltskond erakordselt lärmakaid sakslasi. Teiseks üks “modell”. Ta saabus vaikselt, hingeldamata, päevitunud, väga heas vormis (eriti võrreldes keskmise ameeriklasega), sõrmeküüned karmiinpunased, aga muidu pühapäevajalutaja moodi. Esimese asjana võttis ta kotist kerge nahktagi ja pani selga. No hästi! Seejärel võttis kotist suurema purgi Coca-colat ning sättis end istuma. Nojah ... Ja kui ma järgmine kord teda märkasin, siis oli tal ühes käes ikka purk Coca-colat ja teises sigarett! See oli täiesti erakordne! Kogu kahe nädala jooksul rahvusparkides kedagi teist sellist ma ei näinud.

Vasakule mägede vahele kaduv jõgi muutus juttude järgi järjest kitsamaks kuni kadus ka selle kaldal looklev matkarada. Edasi läksid sobiliku varustusega matkajad mööda jõe põhja ning kuskil seal pidi tulema üks iseäranis kaunis koht - Narrows. Sinna ma paraku ei jõudnud

Värvid ja vormid, mis on meie maal üsna tundmatud

Allatee oli iseäranis lõbus, lapsepõlvest saati kividel turnimise kogemus ja pikad jalad andsid mulle väga suure eelise. Lisaks oli lihtsalt kerge olla.

Tagasi all!

Jõeäärse matkaraja ääres tegutses hirvesokk, veidi varem oli emane läinud üle raja roostikku. Nad on seal tavalised ja isegi natuke liiga julged. Õhtul pimedapildistamiselt tulles nägime üht tõesti suurt tegelast Springdale'i peatänava ääres aeda pusimas

Läksime õhtul sillale päikseloojangut pildistama (tegelikult pärast seda lõbutsesime autode valgustriipude ja kuuvalgusest leotatud maastiku pildistamisega veel paar-kolm tundi). Paraku seekord ei tekkinudki pärast loojangut varasematel õhtutel nähtud värvide mängu, mis paneks kaljuseinad hõõguma.

Loojanguootuses I

Loojanguootuses II

Paiuted ja navahod on suurimad rahvad aladel, kuhu jäävad ka need rahvuspargid. Kas kõik ikka teavad, et navahosid kasutati II maailmasõjas Vaiksel ookeanil radistidena? Eks ikka sel põhjusel, et nad said omavahel emakeeles vabalt suhelda, kuid mitte keegi ei saanud neist aru :-)