"Ansel" MONA-s ja "Austusavaldus inimkonnale" Fotografiskas

Nüüd neist kahest näitusest, mis jäid välja Frida Kahlo postitusest. Koos mõne kommentaariga Kaupolt endalt (tema artist talk 19/7/19 MONA-s) ja viidetega Doisneau'le (Dokfoto Keskuse näituse ja Toomas Järveti räägitu alusel).

Kaupo Kikkas | "Ansel" | MONA. Üle-eelmisel reedel võtsin ette Saarde sõidu, eks ikka iseoma järeltuleva põlve juurde. Aga võtsin enne seda aega, et olla veidi Pärnus. Eesmärk ei olnud Pärnu rand, mõni pidu või spaa, üle kõige tahtsin näha Kaupo Kikkase fotonäitust Ansel Adamsi teemadel Uue Kunsti Muuseumis. Kuna ma pole fotograafiat õppinud ja neis koolides, kus ma olen õppinud, ei olnud fotokunst õppekavas, siis ma ei tea eriti fotoklassikuid ja -kunstnikke. Ometi teadsin Ansel Adamsit isegi mina. Aga kel rohkem huvi - Adamsi galerii ja kõik muu. Täiendus 20/7/19 - Kaupo ise rõhutas, et hea Adamsi tööde tundmine ja neis kinni olemine pole tema piltide vaatamisel üldse hea ning palus kõigil "oma filtrid puhastada". Rõhutas veel, et vaatajale ei pea kõik meeldima, mittemeeldimine on täiesti loomulik, piisab, kui vaataja annab kunstile võimaluse.

Võib-olla isegi selle näituse see kõige-kõige pilt. Viimane inimene üksikul saarel. Täienduseks 20/7/19 - ilmselt üks kergemini haaratavamaid ja efektsemaid fotosid sel näitusel, teised fotod on vaataja suhtes palju-palju nõudlikumad (kasvõi selleks, et leida pildilt mingi oluline detail).

Sellest näitusest tundub midagi muud kirjutada, kui et minge kindlasti vaatama, natuk tobe. Seda peab nägema ja kogema. Kaupol on koos näitusega välja tulnud väga-väga hea raamat "Ansel", kuid see on teistsugune. Raamatus on tekste, mis on mingis osas nagu mu enda uitmõtted, see teeb selle muidu nagu ikka fotoraamatu väga eriliseks. Loomulikult on raamatus palju rohkem pilte kui näitusel, kuid puudu jääb nende maastike puhul ülioluline aspekt - mastaap.

Näitusepildid on suureformaadilised, üldjuhul A1, aga kolm neist 160x220cm. Tundub üle-elusuuruses, kuid see on mõneti hädavajalik, et tunnetada pildistatud maastike mastaapi. Ja siis hakkab see piltidel kujutatud mastaap tegema mõistusega trikke, nagu selle pildi puhul. Kuidas on võimalik, et auto tundub majaga võrreldes nii suur? Millised on need vahemaad tegelikult? Me oleme vist liiga harjunud oma hästi piiratud vaateväljaga maastikega ja midagi tõeliselt avarat nähes ei suuda enam vahemaid ja proportsioone hinnata. Igal juhul on see kogemus võluv :-)

Edasi las räägib Kaupo ise. Väljavõtetena raamatust.

"Anseli" loo lõpuks veel üks seik. Näitusesaalis on suur must klaver. Tavaliselt ma ei pööra klaveritele suurt tähelepanu, sest paraku oskan neid kasutada vaid kohana, mille peale asju panna (aga ma püüan seda mitte teha, sest see ei ole viisakas). Seal siiski oli klaveril üks valge paberileht ja must raamat. Läksin neid uurima ja niiviisi leidsingi Kaupo raamatu "Ansel" (mille kohapeal läbi lugesin). Lisaks oli seal hinnakiri:

Täiendus 20/7/19: Näituse väljaprindid on tehtud Lätis kõige peenemale puuvillasele lõuendile ning pingutatud alumiiniumraamile (ning suured pildid on omakorda raamis). Ühe suure pildi (160x220cm) tegemise aeg oli ca kaks tööpäeva. See on siis kinnitus, et hinnakirjas ei väljendu äkkrikastumise soov vaid asjaolu, et väga kõrge kvaliteet maksabki väga palju. Teine tehniline nüanss - kuigi kasutatud puuvillane lõuend on jube tundlik iga puudutuse suhtes (eriti tumedal pinnal võib üks näpujälg rikkuda pildi alatiseks), siis klaasi pole kasutatud seepärast, et see ikkagi mõnevõrra vähendab kontrastsust ja detaili. Ja need kaks omadust on just must-valgete piltide juures nii vajalikud. Kaupo kokkuvõte oli põhimõtteliselt, et selline näitus teeb vaeseks. Võimalik, et kõige kallim fotonäitus Eestis läbi aegade.

Asja huvitavam osa järgnes mitu päeva hiljem, kui näitasin seda sõber Markusele. Ta küsis kuidagi loomulikuna tunduvalt, et kas tahan ka sinnamaani jõuda? Kogelesin vastuseks midagi sellist, et loomulikult mitte. Selle peale ütles Markus, et vale suhtumine.

---X---

Jimmy Nelson | "Austusavaldus inimkonnale" | Fotografiska. Suuuur näitus, väga värviline, väga ilus, osta veel kaks samateemalist raamatut lisaks, kui näitusest jäi väheks.

See on tõesti tore, et üks suur ja tõsine fotokunsti näitamisele pühendunud asutus maandus Eestis. Telliskivisse on tekkimas fotokeskus. Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses käisin niikuinii, peale Jaani kolis sinna ka Elavad Pildid, kus ma Aleksi abil lasen teha oma fotode väljatrükid, nüüd siis ka Fotografiska.

Aga näitusest ka paar sõna. Ilmselt pole üllatus, kui ütlen lihtsalt, et sul tulb seda vaatama minna. See ei ole fotograafide näitus! See on kõigile, keda köidab (hääbuv) ilu. Mis sest et pildinäitusena võib see tunduda fragmentaarne ja ehk isegi pealiskaudne. Pilte vaadates tasuks mõelda nende taha - igal asjal seal taga on otstarve, traditsioon, kultuur. Ja nagu kõik ses kaduvas maailmas, on kõik sel näitusel kujutatav kadumas.

Mõned ilusate inimeste portreed laiast maailmast. Autor ikka Jimmy Nelson. Kuskilt jäi meelde, et suure osa neist fotodest tegi ta rangelt naturaalse valgusega portreteeritavatele naturaalses keskkonnas. See õige valguse ootamine ja õige koha otsimine ei saanud olla eriti lihtne ja kiire.

Ühe Bhutani rahvakillu ilus esindaja. Erilisena sööbis Bhutan meelde Gunnar Aarma öeldu tõttu - Bhutan on maailma kõige õnnelikum riik, seal on isegi lambad õnnelike nägudega. Samas on Bhutan olnud ääretult suletud, mis on ka arusaadav - kellele on vaja seda ümbritseva maailma häda ja viletsust :-)

Kui õigesti mäletan, siis need on tõvalased oma jahikotkastega.

Jälle üks ilus inimene, seekord Oaxacast, Mehhikost.

Maastikufoto inimestega või grupiportree keskkonnaga?

---X---

Tegelikult oli Fotografiskas kolm näitust veel. Kaks neist sattusid peale Jimmy Nelsoni meganäituse vaatamist kategooriasse too deep, kolmas oli fotode arvu aluseks võttes samuti väga suur (fotode suuruse järgi jällegi mitte), aga kuidagi kiiresti muutus see lõbusaks ja äratundmist pakkuvaks. See oli Pentti Sammallahti "Kauge maa". Ääretult lihtsad mustvalged, valdavalt väikseformaadilised fotod läbi aastakümnete. Aga moodustasid tõesti omapärase terviku mingist maailmast, mis on jäänud kaugele, ometi on see meie maailm ja täiesti igapäevane. Ning see andis fotokunstile kui sellisele veel ühe mõõtme, mis ei ole üldse deep :-)

Selliseid fotosid on meile vaja, et mitte end, ammugi siis kunsti liiga tõsiselt võtta.

Hea küll, see on tõsine. Aga ilus. Täienduseks 20/7/19. Dokfoto Keskuses üleval olev Robert Doisneau näitus haagib Sammallahtiga kõige otsesemalt - loomulikult temaatika ja käsitlusviis, aga kui Sammallahti käis Fotografiskas oma näituse avamisel ja kuulis, et naabruses on Doisneau näitus, siis läks kohe seda vaatama, Doisneau olevat tema suur eeskuju (ja seda oli tõesti märgata).

... formaat ... ulatus ... mõõde ...

---X---

Päris lõpetuseks. Fotografiska kuuendal korrusel asuva restorani terrassilt avanevad päris ilusad vaated.

(Fujifilm X-E2 + 23mm F2 koos Cir-PL filtriga).

Toompea poole.

Kopli kaubajaama poole. Nii seda kunagi nimetati kuigi Kopli linnaosaga pole siin midagi pistmist - vasakule poole raudteed jääb Pelgulinn ja paremale Kalamaja. Eemal vasakus servas paistab korstende kõrval Standardi maja ning selle taga asub Sitsi.

Seegi kord midagi päris lõpetuseks - Helsinkin Sanomat leidis mu Jimmy Nelsoni pilte vaatamast :-)

Idee foto motiiviks on Markuselt. Modellist ma ei räägi :-)