Frida Kahlo Portos

See on nüüd üks vanem lugu, mille algus on eelmisel sügisel Portos ning lõpp kahel fotonäitusel Eestis. Nagu juba on pealkirjast selge, siis Portos sattusin Frida Kahlo näitusele. Nädalapäevad tagasi käisin kõigepealt Pärnus vaatamas Kaupo Kikkase "Anselit" ja mõni päev hiljem Tallinna Fotografiskas. Aga neist tuleb eraldi lugu kirjutada, muidu läheb see siin liiga pikaks.

Leidsin fotokotte inventeerides Frida Kahlo näituse pileti ja sellest ajendatuna võtsin ette selle postituse lõpetamise.

Sattusin selle näituse plakatit nägema Porto metroos (või trammis, sest sõitsime sellega valdavalt maa peal). Juba varem oli silma torganud, et Portos toimus justkui Frida Kahlo buum - paljudes turisti-, käsitöö- ja kunstipoodides oli üks Frida kujutis teise otsa. Paratamatult tekkis küsimus, kas Frida Kahlo oli kuidagi seotud Portoga? See küsimus jäigi vastamata, parim pakkumine oli, et ta on siin nii laialt eksponeeritud kui feminismi sümbol (ja Portos paistis käivat omamoodi feminismi ärkamisaeg).

Frida maalimas portreed oma isast (Saksa emigrant), kelle kaudu jõudis fotograafiani ka Frida. Kuid see näitus polnud mitte Frida fotodest ega maalidest vaid tema perekonnast ja temast endast.

Alustuseks kõrvalepõige. Veel üks viiide feminismile ühest käsitöö-/kunsti-/turistipoest, kus oli ohtralt kasutatud nii Frida Kahlo kui Amy Winehouse’i kujutisi: seal oli T-särke, riidest kotte ja kaarte tekstiga Big Girls don’t cry, they travel. Või šoppavad või lõbutsevad või toetavad üksteist. Tekkis küsimus, et kuidas on suurte poistega? Otsisin, kuid suurte poiste käitumisviiside kohta polnud sententse ühelgi meenel. Kas seetõttu, et suurtele poistele omistatud käitumisviis on stereotüüpne they don’t care? Või hoopis, et kes neist suurtest poistest hoolib?

Frida Kahlo fotonäituse juurde. Porto fotograafiamuuseumi portugalikeelsest veebilehest ei saanud just hästi aru, seetõttu ei osanud näituse sisust esimese hooga midagi arvata - kas näitusel on fotod Frida Kahlost või tema maalidest või Frida Kahlo fotod. Tegelikkus oli kompott neist kolmest asjast, seejuures kõige vähem tema maalidest. Aga töödest küll, sest ta oli ka fotograaf. Ning lisaks palju teiste tehtud, sh anonüümseid fotosid 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi keskpaigani (st Frida surmani). Need eri teemad sidus tervikuks dokumentaalsus - näitus põhines Frida isiklikul fotoarhiivil, mille tuum oli tema perekonnaalbum.

Frida Kahlo oli märkimisväärselt traagiline kuju. See käis üsna punaselt läbi näituse. Nagu ta ise selle kohta ütles: … kaks katastroofi.

Teine katastroof - Diego Rivera.

Kuid kindlasti polnud tema põhiloomus traagika, vaid ikka kirglikkus. Kirg armastada Diegot, kirg olla armastatud ja kõige enam loomiskirg. Kirg luua ja jäädvustada ületades füüsilisi takistusi, mida tema kogu (lühikeseks) eluks põhjustas trammi alla jäämine.

Esimese katastroofi järelmid.

Kunagi nähtud Frida elust ja loomingust tehtud filmist on (ilmselt puudulik-valikulise mälu tõttu) meelde jäänud, et Diego ahistas tublisti Frida kunstiloomingulisi püüdlusi ning et ühtäkki murdis Frida sest vabaks ja tema loomulik talent lõi õitsele. Fotonäituselt tekkinud mulje oli palju naturaalsem - kirg väljendada end kujutava kunsti kaudu oli temas alati, samuti oskused. Seda algselt just fotograafia kaudu - tema isa oli fotograaf ning mõjutas ses osas väga tugevalt ka oma tütart. Fotonäitusel oli märgitud - see tuli ka tugevalt esile piltides - Frida isa mõju tema fotodele väljendus eelkõige väga tugeva karakteriga autoportreede kaudu. See joon kajastus ju ka tema maalides ning lõi Frida Kahlost kuvandi kui väga tugevast ja iseseisvast naisest.

Pikemat aega mõlgub meeles ühe muusikapala intros kõlanud sõnad: "When there's nothing left to burn you have to set yourself on fire." Siia tundub see sobivat.

See sama eelmise lõigu lõpus toodud mõte autoportree jõust kandus minus edasi näitusel ohtralt eksponeeritud teiste inimeste portreefotode vaatamisele. Need ei olnud üldjuhul suureformaadilised ja stuudios tehtud portreefotod vaid eluolustikus üles võetud inimesed - perekond, revolutsionäärid, lihtinimesed, Mehhiko indiaanlased ning kunstnikud. Neid vaadates tekkis paratamatult mõte, et koos pildistamise igapäevastumisega, kus igal ühel on taskus kaamera ning ta teeb sellega valdavalt just portreesid ja autoportreesid, on kadunud oskus foto jaoks poseerida. Portree vajab aega - kas jälgimiseks, et tabada hetke või et koos modelliga luua see hetk. Neil fotodel seal näitusel oli poseerimisoskus ja soov koos fotograafiga võtta aega, et see hetk luua, see oli olemas silmatorkavalt tihti.

Ühel koolitusel avastasin, et poseerimisest on kirjutatud palju raamatuid (ja mingis olukorras on tublisti kasu, kui eri poosidest on olemas sügavam teadmine).

Kui ikkagi julgeda üldistada tänapäevast igapäevaportreed nutitelefoni kaameras, siis kerkivad silme ette kaks stsenaariumit - kas suhtumine, et ma pole fotogeeniline ja piisavalt ilus ning seetõttu on pildistamine jama või siis poolviltu kehaga kaamerasilma vaatav neid või noormees, kes on ühe jala põlvest kergelt kõverdanud toetudes varbaotstele, ajanud rinna ette ja pepu punni ning arvab, et on niiviisi hullult seksapiilne.

Siit üleskutse, et kui juba portree teha, siis võtta selleks aega ja poseerida julgelt. Nii saavutame selle, et nagu iga inimene on omamoodi ilus, on ilus ka tema jäädvustus fotol.

Lõpetuseks tõesti ilus ja seksapiilne jäädvustus Frida Kahlost haigevoodis.

Lisan siia lingi portreefotode seeriale, mille tegin maikuus Värskas seto käsitöönaistest. Neid oli hea ja kerge pildistada - nad olid julged, enesekindlad ja ... ilusad. Värska talumuuseumi küüni seinal on üleval ka näitus neist piltidest.