Suur kanjon ... on tõesti suuuur

Grand Canyon - võib-olla isegi suurim inimesele kättesaadavatest looduse imedest. Kättesaadav? Üks tunne, mis kanjoni serval vaadates tekkis, oli see, et kui kättesaamatu see on. Näed, aga kaugelt ning pole võimalustki mõnd neist kaljuseintest või -harjadest lähemalt vaadata.

Tutvus Suure kanjoniga algas hilisõhtuse jalutuskäiguga "punase ringi" alguses, otse kanjoni serval ning loomulik pildistamine, pimedapildistamine. Taevas oli selge ja kuu valgustas nii jalgteed kui ka kanjonit. Ilus, suursugune, salapärane.

Õhtud ja ööd on siin külmad, kanjoni serv on ca 2'000 meetri kõrgusel. Mütsist oli palju abi.

Hommikune vaade, vahetult enne päiksetõusu

Hommikud on siin veel külmemad, võib-olla vaid viis kraadi. Kella kuuest bussi oodates pani külm lausa hüppama. Hiljem pildistades olid näpud külmast täiesti kanged. Aga koos ilma valgenemisega hakkasid esile tulema kanjoni värvid ja löpuks hakkas tekkima ettekujutus suurusest.

Päike tõusi ja värvid ilmusid. Seal käib kõik lihtsalt, võluväel.

Selle juures on võtmetähtsusega sügavus. Pimedas seda ei adu, aga ilma sügavuseta on kanjon lihtsalt nagu suured kaljud. Sügavus nii füüsilises mõttes kui ka pildilises - maastikufotol peab olema sügavust.

Kaugused, sügavused, mõõtmatus.

Tõelised fotod tulevad muidugi alles mõne aja pärast - kodus tagasi, kiired toimetused tehtud ning siis on aega fotokonservidega tegeleda.