Golden Gate Bridge - päevapäikeses, õhtuloojangus, aovalguses - ja muud juttu

02/11. San Francisco päev, täpsemalt Kuldvärava silla päev, sest midagi muud sellesse päeva ei mahtunudki. Hommikul startisin Fremontist, sihiks seadsin Presidio Friscos. Nagu siin on tavaks, tähendab kuhugi sõitmine suures osas kihutamist kiirteel. Esmapilgul on ju kõik siinsamas, San Francisco lahe ääres on nii Frisco, San Jose, Fremont, Oakland jne jne. Et mis see siis ära pole, kui on vaja korra teises linnas ära käia. Tegelikult on vahemaad suured, Friscost San Josesse tund, kui on tipptund, siis rohkemgi. Suurem osa sellest kiirteel kihutamas kõrvuti teistega 3-5 rajal. Kui sihtkoht on teiselpool lahte, siis tasub kindlasti kulutada see 6$ sillamaksu (seda võetakse vaid ühes suunas) ning säästa sellega tund või isegi kaks.

Peale pooletunnist kihutamist Frisco poole keerasin lihtsalt teepervele (sattus olevat selline koht, üldjuhul sõidad koos teistega nagu kanalis), et natuke hinge tõmmata ja saada aru, mis toimub. Teel pole teha midagi muud peale teeviitade ja teiste autode vahtimise, tee kõrval pole üldjuhul mitte midagi tähelepanuväärset, halvemal juhul on seal lihtsalt tühermaa.

Vaade kiirtee äärselt rannalt

Nissan Rogue (eurooplaste jaoks vist X-Trail). Sõidab muidugi bensiiniga, on automaatkastiga jne. Muuseas, bensiinihind 4$ galloni eest on sulaselge röövimine (st veidi alla 1€ liitri eest).

Friscos alustasin Presidiost selle eesmärgiga, et vaadata üle võimalikud kohad päikeseloojangus Kuldvärava silla pildistamiseks. Kui peatusin ühes vaatepunktis, astus ligi jalgrattur, nimeks Morgan ning küsis, kas otsin pildistamiskohta. Tema tähelepanu oli tõmmanud minu statiiv. Mitte et mu statiiv oleks kuidagi eriline vaid et mehi, kel on statiiv kaasas, on vähe. Ta oli täiesti kohalik ja suur fotoentusiast, st oskas jagada kamaluga soovitusi, kus ja millal pildistada. Lõpetuseks arvas ta, et tuleb ka õhtul randa pildistama, ära tunneb ta suure koti ja selle küljes oleva statiivi järgi.

Väike asendiplaan, et saada aimu, mis on kus

Baker Beach, Kuldvärava sillla õhtuseks pildistamiseks soovitatud koht.

Otsustasin jätta Baker Beach’i vahele, lihtsalt vaatasin ksugemalt, mis koht see on. Suur ja kena rand Kuldvärava sillast kilomeetri jagu ookeani poole. Aga läksin Marshall Beach’ile, mis ulatub otse silla jalamile. See on kitsas ja mitme üsna eraldatud osaga ning pakub sillale heas kauguses vaateid.

Päevane vaade sillale Marshall Beach'ilt.

Südantsoojendav rannakunst.

Ranna omapära on see, et mingi osa sellest on võtnud oma valdusse nudistid. Nii et tasapisi rannakaitsepatareilt (neid on mõlemal pool väina kümneid) alla ranna ja edasi silla poole liikudes ning õhtuks telefoniga proovipilte klõpsides jõudsin nudistide sekka. Kuna ma neid ei pildistanud, siis neil polnud ka minu vastu mingit huvi. Liiati olid need vähesedki kõik mehed. Kuigi ranna viimases otsas rikkusin privaatsust otsinud paarikese hetke. Tütarlaps kihistas ja itsitas veel tükk aega pärast mu möödumist. Ma ei tahtnud teist korda neid segama minna ja lootsin, et ehk saan silla alt kuiva jalaga läbi ja teiselt poolt jälle ristirahva sekka. Mu üllatuseks see oligi võimalik, aga nö keelutsooni läbimise hinnaga.

See oli hea koht ka õhtuseks pildistamiseks.

Muidugi mind märgati ja mundris juudi noormees hakkas avama suuri väravaid, et mind korrale kutsuda. Õnneks oli lahke noormees ja lasi mind lihtsalt keelutsoonist välja (ja silla teisele küljele, kuhu soovisingi). Ta veel seletas, et tema on silla rahvuspargi korravalvur, aga sillaaluses keelutsoonis kehtib teede ja rajatiste ameti võim. Keda õnneks polnud näha. Nii et mul vedas. Sain veel otsepääsu sillaalusesse kindlusmuuseumi.

Kindlus asub otse silla lõunapoolse otsa all ja paistaks päris võimas, kui palju võimsam sild seda ei varjaks. Mõtelda - sillaalune kindlus :-)

Vaatasin muuseumi, tegin mõned pildid, käisin torpeedokaatrite kail vaatamas kalamehi ja asusin tagasiteele Presidio servale, kuhu jätsin auto. Teel leidsin veel mõne potentsiaalse pildistamiskoha.

Kalamehed on Friscos, ilmselt mujalgi ümbruses omaette nähtus. Eks osad on muidugi hobikalastajad, kes teevad seda suuresti lõbu pärast. Päris paljud paarikaupa, st nii mees kui ka naine (ning mõnel lapsed ka). Aga eriti hiinlased paistavad silma sellega, et nende jaoks on see äri ning nad püüavad lausa sumpadega.

Laupäevaõhtune päikseloojangu kumas Golden Gate Bridge'i pildistamine algas rannakaitsepatareilt Marshall Beach'ile laskudes. Õige varsti oli selge, et seal oli paar tõsisemat piltnikku veel. Ühega hakkasime vestlema - ta oli Saksamaalt ja sai aru, et minugi aktsent pole Ameerikast. Sain temalt hulga vihjeid nii järgmisele hommikule plaanitud päiksetõusu pildistamise kui ka Death Valley ja Antelope Canyon'i kohta. Kuid kõige olulisem - temalt sain teada, et USAs keeratakse kella just selle laupäeva öösel vastu pühapäeva. Esiteks, ilma selle teadmiseta oleksin päiksetõusu pildistamisele jäänud tunni võrra hiljaks. Teiseks, rendiauto tagastamise tähtaja oleksin samuti tunniga üle lasknud. Ja kindlasti veel ka muidu segadust.

Päikseloojang ise oli üsna kiire ja ilma igasuguse draamata. Loojanguvärvid olid mõnevõrra teistsugused. Loojuv päike värvis ka silda. Ehk isegi kaunimaks läks pimedas, kui kõige silmatorkavamaks muutusid silla tuled ning nende peegeldus veel.

Õhtupimeduses tehtud pildid on alles kaameras ja ootavad tegemist. Masspildistamise korral saab kiire tulemuse telefoniga ;-)

Õhtul motelli jõudes võisin küll südamerahus enesele öelda, et üks monumentaalne objekt on nähtud ja et olen sellest saanud korralikke pilte. Ei midagi enneolematut, lihtsalt korralikud. Raske olekski täiesti võõras kohas hakata looma mingit uut kontseptsiooni, kui seda kanti ja olusid üldse ei tunne. Seepärast mul polegi midagi selle vastu, et samasse kohta tulla üha uuesti tagasi - iga kord saab uued ja teistmoodi pildid.