Vaadates oma üleeilsed fotosid Peressaare koolimajast, mõtlen: "Kui palju on halbu inimesi!"
Peressaare koolimaja oleks Eesti üks ilusamaid. Kui seal oleks inimesi. Kui sellele oleks leitud rakendus ja päris peremees. Kui see poleks 2008. aastal põlenud. Tunnet süvendavad samuti üleeile pildistatud Malla mõis, mis põles eelmisel aastal, Uhtna ja Kunda mõis - uhkemast uhkemad müürid.
Kõige selle juures on paradoksaalne, et neist hoonetest poleks kunagi saanud nii mõjuvaid fotosid, kui need hooned poleks hävimas/hävinud. Looming, mis kaob kaduvikku. (Ei, ei maksa end lohutada, et neid on võimalik veel päästa. Ei ole.) See on nagu World Press Photo Awards, kus võitjad on kõige koletumate tegude jäädvustajad.
Rohkem saab Peressaare loost teada neist artiklitest:
Mingil hetkel kirjutasin sellise mõtte (ilmselt kasutan seda veel mujalgi), see pakub ehk natuke lohutust:
"Vaikselt, inimene inimese haaval kaob Inimese lugu kaduvikku, tehes ruumi uuele. Kaovad vanad lood vanast elust, vanast õppimisest, vanadest teadmistest ja oskustest ning ka vanadest väärtustest ja kommetest. See vana on kõik väärtuslik, see on meie lugu, see väärib hoidmist ja mäletamist. Aga see kaob. See kaob koos seda kandvate inimestega. Ja see on loomulik. Muidu poleks uue jaoks ruumi ja aega. Uue loomine vajab aega ja ruumi. Mingil hetkel toimub lihtsalt looduslik valik - kas elu parandamiseks või ka lihtsalt ellu jäämiseks on vaja pühenduda kas vana hoidmisele või uue loomisele. Ainult vana hoides poleks uue loomist. Aga kaotusvalu on ikka."Must-valgete fotode galerii on siin: Forsaken. Burned. Vanishing | Hüljatud. Põletatud. Hääbuv.
(NB! Fotol klõpsates see avaneb ja on mugavam ühekaupa vaadata.)
Comments