Ma-ei-salli-inimesi-päev. Antelope Canyon & Horseshoe Bend

Päev algas päris vahva filmi vaatamisega Suure kanjoni loost, tore oli mõte, et temal pole inimesi vaja, aga inimestel on teda. See oli veel Suure kanjoni küla IMAX kinos.

Paar fotot kino seinalt (mind on ammust ajast lummanud vanad indiaanlaste portreed, lihtsalt need on ka fotona väga head).

Navaho šamaan 100 aasta tagant.

Navaho noormees. Foto samast ajast.

Jätkasime kavandamata off-road'iga. Sihtkoht oli Page ning kaval kaart näitas kavalat shortcut'i - mõnusat kruusateed, nagu olime neid juba omajagu sõitnud. Tee oli senistest palju maalilisem, läbi hõreda okaspuumetsa ja üle mõnusalt reljeefse maastiku. Päikesepaistes oli see karge ja kerge ning lihtsalt ilus. Tee läks tasapisi järjest kitsamaks ja mets sügavamaks, nagu muinasjutus. Kuid ühe käänaku järel oli tee otsas, edasi läks vaid jalgrada :-)

Targad mehed peavad nõu ...

... ja otsustavad ringi pöörata.

Meie tegelik sihtkoht oli Antelope Canyon. Jah, see legendaarne koht, kus Peter Lik tegi maailma kalleima foto (mille kohta on tasapisi ilmnenud, et nii foto kui ka oksjon selle müümiseks ei olnud just autentsed). Kuid koha väärtust see ei vähenda ja populaarsust on ainult kasvatanud, tõeliselt suur loodusime.

Kui sihtkoht hakkas paistma, siis haaras mind kerge ärevus, nagu mõne ametlikuma pildistamise eel. Miks? Sest Antelope Canyon’isse lastakse ca 10inimeseliste gruppidena, kes laskuvad kanjonisse tihedalt üksteise järel ning sees liigutakse idee poolest peatumatult (tegelikult on mõned peatused siiski võimalikud). Loomulikult on see ainult valgel ajal, vihmade ajal loomulikult üldse mitte ning nii läbib kanjoni arvutuste järgi kuni neli tuhat inimest päevas (giidi sõnul 40 tuhat :-). Igaühelt kasseeritakse 60$!

Kanjonis peab kergelt ronima, kuid olulisem, et see on ainuke aeg ringi vaatamiseks - ette ja taha ning iseäranis üles. Ning pildistama, pildistama, pildistama. Seadeid ja kaadrit pole eriti aega sättida, kõik peab käima automaatselt. Aga kas seaded on paigas ja autofookus töötab? Kas ma saan inimestevabad kaadrid just ilusatest vaadetest? Seepärast olingi kerges ärevuses.

Selline näeb Antiloobikanjon välja ülalt, väljastpoolt.

Tõstsin pildid arvutisse - 214 fotot ca 40 minutiga (sarivõtet ei kasutanud). Hea küll, mõned fotod on tehtud enne laskumist ja pärast kanjonist väljumist. Aga ikkagi kakssada, st keskmiselt viis kaadrit minutis! Kuna treppidel pildistada ei tohtinud, siis järelikult tegin mõnes minutis kümme võtet!

Antiloobikanjonis

Vaatan kiirelt läbi kanjonis tehtud pildid. Täiesti erakordne! Pidevalt kerkib meelde - mindtwisting. Kohapeal vaadates ei jõudnud see tunne tekkida, kontekst segas. Kontekst on see, et kohal olles on suunataju selge ja tugev, raske on mingit fragmenti hetkega kogu vaatest eraldada (aga üle hetke aega ei antud). Lisaks veel teised inimesed - nende kohalolu küll teadlikkust ja süvenemist ei soodusta. Kuid fotol on selged piirid ja tihtipeale arusaamatu suund. St fookus jääb ainult kaadri sisse, kuid suuna ja suuruse taju on kadunud, samuti inimesed. See ongi mindtwisting!

Järgmine sihtkoht oli läheduses asuv Horseshoe Bend - kõikide juutuuberite ja instakate lemmik selfiede tegemise koht. Täpselt selline seal oligi - nagu jaanituli, ainult et kõik selfitasid või poseerisid pildistavale sõbrale. Ja loomulikult tuli kõlgutada jalgu üle kanjoni serva. Ja loomulikult oli suhteliselt vähe hoolimist sellest, et kellegi kaadrisse ei roniks. Kuskil mu kaameras, mälukaardil või kaustas on fotod, kuidas looklev inimvool lähenes vaatekohale.

Vaatajad. Kõrgemad kohad olid kõige populaarsemad.

Selline ta on - Colorado jõe look. Mõõtkava mõttes - all jõe peal sõitis kaate ja see oli väike nagu kärbsemust.

Päev läbi ja ärasõit. Üle Colorado jõe saame Powelli tammi kõrval oleva silla kaudu. Siit edasi voolab Colorado Horseshoe Bendi ning sealt edasi juba Suurde Kanjoni. Lihtne.

Big John’s Texas Barbeque Page’s. Kaks kolme mehe grilli ning imehead ribid :-) Lisaks päris hea bänd, loomulikult esitamas ehedat americana't.