Minek
Niisiis, teine fototripp Madeirale, 8.-15. mai 2021. Seekord Lufthansaga inimsõbralikud ja rahakotivaenulikud lennud läbi Frankfurdi. Lufthansa lendudel valiseb saksa kord, aga kohati jätab see ikkagi kergelt potjomkinliku mulje - lennukisse sisenemine ja sealt väljumine toimub grupiti, grupid ootavad oma järjekorda summas koos ning lennuk on puupüsti täis.
Seltskond on seegi kord seitsmene, selle suurusega grupp on veel hea, et jõuaks kõigiga arvestada, aga kohad läbi käia ja pildistada. Hetkel istume Frankfurdi lennujaamas.
Ah, tahaks olla juba Madeiral, poes käidud ja meie villas ning valmistuda esimeseks väljasõiduks õhtusele pildistamisele!
Muidu oli päris koroonalend - lennule sai ainult negatiivse testiga (sobis ka kiirtest). Madeirale maha sai ainult negatiivse PCR-testiga või tuli see lennujaamas anda ja isolatsiooni jääda. Kenad ja noored inimesed juhatasid mööda joonitud radu läbi lennujaama õues oleva telgini, kus lahke inimene vaatas arvutist järele, kas mu varem üles laetud testitulemusega on ikka hästi. Oli hästi, naeratas ja lasi mul minna :-)
Kohal! Sama roosa maja Tabuas, seekord lihtsalt teine tuba ja toanaaber. Aga kõik muu on tuttav, nagu kodu Madeiral.
Õhtuseks programmiks, ühtlasi sissejuhatuseks Madeira maastikufototripile on päikseloojangu pildistamine saare läänenukas. Tuttav vaade Ponta do Pargo tuletorni juures.
Tuletornist veidi edasi, ookeani ulatuval kaljunukil oli rahvast kohe palju, seal toimus igasugu seltsielu. Juba esimesel pildistamissessioonil toimus ka esimene tõeliselt ägeda vaate mahamagamine. Ei olnud seekord silmi selja taga ning kaaslase märguande peale positsioonile tõtates oli valguslaik juba ähmastumas (jaa, pidin veel objet ka vahetama).
‘9. mai, pühapäev. Äratus kl 5:20
Päiksetõusu pildistamine mere ääres lennujaama juures Black devil’s tower lennujaama juures Santa Cruzis. See oli küll üllatus - väga lihtsalt ligipääsetav ja väga-väga ägedate vaadetega (kõike ei pea ju kohe ühe ülilainurkobje võttega ära pildistama, jupikaupa on põnevam). Päikesetõusukoht.
Seejärel mõnus hommikusöök teeäärses kohvikus kaasatehtud võileibadega (kohv 1€). Saime väga ruttu aru, et hommikul ilma Maia tehtud võileibadeta välja ei sõideta. Pidasime reeglist kinni!
Seal leidsime tõestuse elust enesest, kui metsik ja mägine Madeira tegelikult on ...
Kogu ülejäänud päeva veetsime matkates levadade ääres PR9 rajal. See oli eepiline - ligi 20km mööda kitsaid radu levadade ääres, kohati päris kuristiku serval, läbi madalamatest madalate ja pimedate tunnelite (Kääbik, juu nõu!) ja kaunite koskede juurest läbi kuni Caldeirao do Inferno kuristikuni välja. Ja seda 9-10kg fotokotiga :-D Tunnelid olid tõesti ohtlikud, mõni mees tuli sealt välja verise peaga ning minugi pea päästis ainult tugev päikesekübar. Oskus kõndida pimedas koopas kitsal ja loikudega rajal, kohati levada betoonserval pea põlvede vahel arenes kõigil väga tublisti.
Oli võimalus tagasi pöörduda ka varem, enne lõppu ja ääre pealt oleksimegi seda teinud, sest meil polnud aimu, milline see Caldeirao do Inferno välja näeb ja kui kaugel see veel on. Võib-olla on ainult uhke nimi, aga väike auk maa sees, kuskil ehk tuleb nireke vett ka (nö kosk).
Aga matk oli ülimõnus ja kaunite vaadetega ning Põrgu oli tõesti vapustav. Seda oli täiesti võimatu pildistada nii, et saaks aru, kui kõrge, kui sügav, kui mitme väikse kosega see põrguauk on.
Tagasi alguspunkti jõudes olime kõik väsinud, aga õnnelikud ja ühes tükis. See matk oligi rohkem matk, mitte pildistamine. Loomulikult tegime pilti ja (liigagi) palju, aga ei midagi väga tõsist. Põhiasi oligi see matk ise ja need vaated.
‘10. mai, esmaspäev. Äratus kl 5:00
Varasem äratus puhtalt seetõttu, et pidime sõitma saare teise otsa ning loomulikult jõudma õigeks ajaks. See oli päiksetõusu pildistamine Ribeira da Janela külas mere ääres. Ikka needsamad kõige kuulsamad Madeira merekaljud Ilhas dos Janela! Vapustav (jälle)! See vaade koos tugeva murdlainetusega on täiesti lummav, sellest on nii raske end lahti rebida. Muudkui pildistad ja pildistad ning saad ammu aru, et pilte on liiga palju, kuid ikka püüad kätte saada seda kõige kõrgemat lainet. Ammu oleks aeg lahti lasta ja minna. (Muidugi läksin ahneks ja seadsin statiivi üles päris veepiiri lähedale ning jäin jalgupidi vette. Mõned lained on lihtsalt palju suuremad kui teised.)
Päris foto on muidugi tehtud statiivilt, sest ilma statiivita kunsti ei tule - der Stativkunst!
See oli üks neist fotodest, mille pärast ma tahtsin Madeirale tagasi minna. Ma olin sarnast näinud ja sain kohe aru, kust ja kuidas seda pildistada. Õnneks sattusime sinna päiksetõusul, see andis palju juurde.
Eelmine kord pildistasime seal enne päikseloojangut, oli väga äge. Nüüd, päiksetõusuga oli ehk isegi parem, sest kohati tekkis päris huvitav küljelt- ja tagantvalgus. Kesksuvel saaks seal ehk ka loojangut pildistada, muidugi, taeva ja kaljude heleduse-tumeduse erinevus võib jääda liiga suureks.
Ja samas rannakalju nõlvalt leidsin kõige ägedama kiviktaimla :-) Mõelge, kes neid seal hooldamas käivad! Hea küll, sellele saab redeliga ligi ...
Aga nüüd, peale hommikusööki kaasa tehtud võileibadega Ribeira da Janela kohvikus tuleb teha päevale restart - ees ootab Fanal ja loorberipuumets kõrgel pilve sees.
Fanal. Teine konkreetne tagasipöördumise põhjus - Fanal on imeline koht udus ringi uitamiseks ning motiivide avastamiseks. Lihtne ja nii rikkalik. Ja ometi kaotasin ülejärgmisel hommikul seal pea.
Läksime Fanali keskpäeval ning arvestasime, et kui ikka udu pole (st pilv pole mere kohalt üles jõudnud), siis hängime natuke niisama ja teeme luuret pärispildistamiseks. No umbes nii oligi.
Pealelõunal siis Porto Moniz. Loomulikult pildistamine ja jälle ookeani ääres, aga ka ujumine neis rannakaljude vahele rajatud poollooduslikes basseinides. Kujunes nii, et ujumine oli esimene põhiatraktsioon Porto Monizis. Tegelikult on võimas ujuda sinna basseiniservale ja vaadata alla tõsiselt mäslevate lainete peale, mõni lõi ikka servani välja.
Teine põhiatraktsioon, ja see võttis ajaliselt palju rohkem, oli lainemurru pildistamine. Ma pole fotode tegemisega veel sinnakanti jõudnudki, aga lootused on suured. See on täpselt sama, millest eelpool kirjutasin - see nõiub ära ja sellest on nii raske end lahti tõmmata, ükskõik kas pildistad või vaatad niisama. Ning siis see kohvisõltlasest sisalik. Ma poleks oodanud, et sisaliku (Madeira müürisisalik) keel on lai ja tume, mitte terav ja otsast kaheharuline :-D
Oli see alles pikk päev, terve õhtu oli ju veel ees ja selle tõesti molutasime maha. Tegime head süüa (õigemini Arbo oli kokk ja Taavi oli salatimeister ning sommeljee ülesandeid nad jagasid omavahel) ning tundsime end niisama hästi. Muuseas, nädalane (üsna juhuslik) restoranide-kohvikute külastamine näitas, et üks parimaid söögikohti Madeiral, milles ei pea kunagi pettuma, on ikkagi Tabuas roosas majas!
P.S. Ühe asjaga oli Tabua roosas majas siiski halvasti - seal ei saanud mitte kunagi korralikku kohvi! Ja seda põhjusel, et keegi oli sinna ostnud imeodava kapselkohvimasina ning me ostsime ohjeldamatult kokku (nagu mitmed juba enne meid) kõige erinevamaid kapsleid, millest ühedki ei sobinud.
P.P.S. Sellesse õhtupoolikusse jäi ju veel üks kogu tripi tähtsündmusi - Decathloni külastus (jah, Funchalis on Decathlon). Kuna järgmisel hommikul pidime ette võtma matka veidi karmima pinnasega maastikul, siis tekkis Taavil mõte, et ehk oleksid matkajalanõud head. Seda suurepärast võimalust ei lasknud tuulde meist mitte keegi!
Commentaires