See oli minu esimene ajaliselt pikem ja kaugemale sõitmist eeldanud spetsiaalne pildistamisreis - Arbo Rae korraldatud ja juhitud Madeira fototripp. Kõige lakoonilisemalt on selle tripi tulemuseks tunne, et enam ei taha minna lihtsalt soojale maale puhkusereisile. Fototripp pakub palju-palju rohkem emotsiooni, päriselt elamise tunnet. Mitte ainult reisil tehtud piltidena vaid ka pildistamise käigus, seda oodates või sellest ilma jäädes tekkinud emotsioonidena.
Reis toimus aprilli lõpus, meie mõistes oli kevad täishoos. Madeiral käivad asjad pisut teisiti - saare asukoht on Aafrika külje all ümbritsetuna Atlandist, see teeb kliima mõnusaks ja läbi aasta hästi ühtlaseks. Kuid oma mõju on suurel kõrguste vahel ja väga tugevalt liigendatud maastikul. Nii võttis meid ühel varahommikul enne päiksetõusu Pico do Areeirol vastu luust ja lihast läbilõikav tuul ja vihm - sooja oli tervelt üks kraad. Kuigi kõrgemad tipud pole teab mis kõrged - ainult 1800+ meetrit üle merepinna - on maastik äärmiselt reljeefne. See on maastikufotograafile (või niisama looduse vaatepiltide nautlejale) justkui tõotatud maa - vaated on dramaatilised ja hästi haaratavad. Tõeliselt suurte mägedega kipub kaasnema väga suur mastaap, mida on palju keerulisem sobitada kaadrisse ja teha vaatajale hoomatavaks.
Mis oli väga hea:
põhjalik eeltöö Arbolt - sihtkoha tundmine ja programm; selge visioon, kuhu ja mis ajal minna pildistama ja kui palju see umbes võtab aega; varuvariandid puhuks, kui ilm oli pildistamise suhtes suisa vaenulik;
muretu olme - kõik oli mugav, ette valmistatud ja töötas;
grupp oli väike ja omavaheline klapp oli hea (mis sest et suurem osa meist nägi üksteist esimest korda);
minu Pentaxi K-1 kaamera talub väga karmi ilma ja DA 40mm F2,8 Ltd ei vea kunagi alt ning päästab päeva ja kõik pildid, kui teised objed ütlevad üles või lihtsalt ei sobi.
Mida võiks kahetseda:
lennufirmade karme pagasireegleid (õnneks ei läinud midagi halvasti, lihtsalt oli tülikas suruda käsipagasisse kogu hädavajalik fotovarustus ning veel riided ja muu pudipadi, turvakontrollis see välja võtta ja uuesti tagasi kotti suruda; ja nii mitu korda);
levadade ääres oleks tahtnud rohkem ringi hulkuda ja pildistada; muidugi hakkasid matkajate ja turistide hulgad lõpuks segama mõnusat olemist, aga nende “vastu” aitab lihtne asi - (väga) varane tõusmine; päevasel ajal olid mitmedki kohad ohtralt rahvastatud, aga vara hommikul saime olla peaaegu omaette;
loorberimetsas, õigemini küll puisniidul õhtusele hulkumisele, imetlemisele (see koht on muinasjutuline) ja pildistamisele pani piiri üha sügavamaks muutunud pimedus; hommikusele pildistamisele siis valgenemine ja tugevnenud vihmasadu;
viiest päevast jäi väheks isegi nii väikese saare jaoks; samas see intensiivsus oli omamoodi võluv ja vajalik (see ei olnud kiirustamine, see oli pühendumine pildistamisele).
Mis oli hädavajalik:
pildista või algtaseme kaamera ja kitobjega või seebikarbiga, kasvõi (väga hea kaameraga) telefoniga, sul PEAB olema kaameral manuaalrežiim ja selle all statiiv!
tegelikult on ka filtrid suureks kasuks, rikastab pildikeelt tublisti (polaroid niikuinii, aga tugevamad neutraalhallid filtrid ja kiilfiltrid on eriti šeff);
chill olek.
Minu jaoks oli Madeira fototripil kõige väärtuslikum aeg muidugi see, mille kulutasin pildistamisele. Aga sellele lisaks aeg, kui sai Arbo ja teiste reisikaaslastega rääkida fotograafiast ja arutleda üldse pildistamise üle. Sai jagatud fotograafiast nii ideid kui ka tehnilisi nüansse. Nii et õppimise kohti oli ka kogenud pildistajail.
Rohkem fotosid Madeira fototripist näeb muidugi siinsamas pildigaleriis. Aga kui kellelgi on soov seda kõike ise kogeda, siis Arbol on selleks võimalus olemas. Minu hinnangul on iga sent ja sekund sellest kulutusest investeering iseendasse.