Kanab, Utah - meie tripi selle osa baas ja ööbimipaik. See asub otse Arizona piiri ääres ja nimi ei pärine selle linnakese asutanud Viimsepäeva Pühakute sektiliikmeist ega piiblitegelasist vaid tuleneb sealsete põlisasukate - paiutede - keelest ning tähendab pajude maad. Seal oli vesternite kuldajal filmitegijate põhibaas kuna asub mõistlikus kauguses ümbruskonna rahvusparkidest ja vaatamisväärsustest (alates Suure kanjoni ja Monumentide oruga kuni Zioni ja Bryce'i kanjonini välja). Siinkandis on vändatud ka lapsepõlves Kosmose kinos nähtud "Mackenna kuld" (peaosades Gregory Peck ja Omar Sharif).
Ilmselt mitte kõige tuntum vestern, aga minu jaoks juba lapsena žanri määratlenud film. Just selle filmiga seoses tekkis kõige rohkem assotsiatsioone sel reisil nähtud loodusimedega.
Nüüd ikka 11. novembri päevasündmuste juurde. Kanabi turismikeskuses toimub igal hommikul suur loterii - The Wave'i loterii! (Täpsustuseks, et talvekuudel peetakse pausi.) The Wave on kõrbes asuv liivakivimoodustis. Mingil hetkel arvati, et see juba Arizona poolel asuv vaatamisväärsus on nii eriline, et sinna asfaltteed ei ehitata, hoopis piiratakse seal käimist. Teisisõnu, mitte ei kulutata raha infrastruktuurile vaid teenitakse mitte millegi pealt. Õnneks läheb see raha kohalikele indiaanlastele. Kuludeks on paraku päästeoperatsioonid oskuste ja teadmisteta matkajate päästmiseks.
Kokku loositakse iga päev kokkutulnute seast välja vaid 10 inimest, kes saavad sellele matkale. Matk kestab terve päeva, olenevalt matkajast nii 5-6 ja rohkemgi tundi kulub edasi-tagasi kõndimiseks. Matka alguspunkti tuleb sõita oma autoga ning ka matkates ollakse täiesti omapäi. Sihtkohas on ülivõrdeis kirjeldatud pinnavormid, võib-olla midagi sellist, kui tõmmata Antiloobikanjon maa peale. Sel hommikul oli kohal 125 inimest, meie teiste seas. Loosis osales 59 inimest, paljud neist esindasid 2-6 liikmelist gruppi. Veebis osaleb iga päev täiendava 10 koha loosimises veel paar tuhat inimest. Osalemiseks tuleb täita põhjalik ankeet, et üheselt tuvastatav oleks nii matkaja, tema auto kui ka lähedased, kellele teatada, kui midagi juhtub.
The Waves'i matka loterii - 36 on minu number. Välja loositi number 37 ja midagi veel 30ndate algusest. Napilt! Aga Argo võitis! Ta läheb homme hommikul matkale!
Meile teistele oli selleks päevaks lohutusauhind - samast alguspunktist Wire Pass'is algav Buckskin Gulch'i matkarada.
Buckskin Gulch trail - lõputu kanjon (kaardi järgi 61 miili). See on nagu vaese mehe Antiloobikanjon, ainult et kõrgem, otsatult pikk ja paraku ka tuhmim. Siin oli aega küllalt, keegi ei kiirustanud tagant, siin polnudki õieti kedagi. Ning selle eest kasseeritakse parkimisplatsil 6$ vabatahtliku annetusena plekkkarpi (mitte 60$ kolmveerandtunni eest).
Ma arvasin, et tuleb lihtsalt matkapäev ning võtsin pildistamiseks Fuji (kahetsen!). Algul tegin lihtsalt mõne klõpsu, sest narr oleks niisama kaamerat käes hoida. Mõne aja pärast läks saripildistamiseks - kanjoni iga käänaku taga avanes Antiloobikanjoniga võrreldav vaade! Ja neid käänakuid ja vaateid oli paar kilomeetrit järjest!
Kanjonisse sisenedes oli kuulda sosinat: "Pildista mind, pildista mind!"
Kanjon läks muudkui edasi ja edasi, aga pöördusime paari tunni pärast otsa ringi ja tulime tagasi. Olime ju nii Argoga kokku leppinud.
Ühes kohas püüdsime pilti kanjonipraost sisse paistvas päiksekiires lenduvast tolmust, kuid jäime tiba hiljaks. See-eest oli äge vaadata, kuidas päikselaik kadus kanjoni põhjast paari minutiga. See tähendab ainult üht - Maa ikkagi pöörleb! (Mõne arvates küll lapik Maa, aga ikkagi pöörleb.)
Tagasi tulles oli mul juba käes põhikaamera - Pentax koos Photopoindi rendiobjega - aga valgus oli veidi muutunud ja pilte sain veidi vähem, kui tulles.
Buckskin Gulch'i kanjon oli võib-olla selle reisi suurim üllatus. Keegi polnud meist seal käinud ja ei osatud oodata midagi nii võimast ja kaunist.
Comments