Suvi on selleks korraks otsa saamas. Ilmselt sest ajendatuna võtsin ette juuli ja augusti kodused päikseloojangufotod (juuni ka, juuni ka!). Oma dramaatiliste värvide ja puhvis pilvedega tunduvad need mulle päris erilised. Kuigi päike loojub igal õhtul ning paljudel neist on nii värve kui ka pilvi, siis üldjuhul on vaade pigem tavaliselt ilus. See on ka nisu põllul valmimise ja päeva lühenemise lugu. Nii et tuleb ilusate ja värviliste fotodega postitus, kus pole suurt juttu, lihtsalt näpuotsaga tehnilisi andmeid.
16. juuni 2020. Päikseloojang ja udu - mis võiks olla veel parem? Noh, natuke rohkem udu :-)
7. juuli 2020. Sellest seeriast kasutasin üht-kaht fotot ka paaril konkursil. Instas ilmutatu jõudis juulikuisel Pentaxforumi päikseloojangu teemalisel konkursil viieteistkümne hulka.
23. juuli 2020. Tundub justkui kuskil põllu ja metsa taga sajaks vihma ja lausa kallates
28. juuli 2020. Jälle värviline nagiu kolm nädalat varem, aga nüüd tugeva uduga. See voogas põllupõhjast mööda nõlva üles ja siis sai loojuva päikese punav kuma selle kätte ...
Ei mäletagi, kas kasutasin seda kuskil konkursil või ei ... Vist siiski mitte, ju jõuab.
9. august 2020. Ah, millised pilved olid sel õhtul, eriti veel see üks, mis kummus üle maa! Sellega läks natuke õnnetult. Just selliste pilvede pildistamine mustvalgele filmile mõlkus mul mõttes juba enne filmikaamera saamist. Aga need kaadrid läksid tuksi - jäid tugevasse alasärisse. Postkaardi suurused väljatrükid ripuvad ilusti seinal :-).
Üle põllu tagasi pildistades oli vaade selline.
Päris võimas on vaadata kodu poole teise nurga alt.
Jah, need olid äikesepilved, aga libisesid mu juurest lõunapoolt mööda ja äikest ma ei saanud.
26. august 2020. Aga see, see tegelikult polegi päikseloojang. See on üles võetud täiesti tavalisel pealelõunal. See taevas tundus nii eriline seal põllu ja soo ja metsa taga.
27. august 2020. Päike on juba loojunud ja vili põllul on tumedam ja mitte päris sama tooni nagu päeval. Seda oli näha juba paar tundi enne loojangut, et täna tuleb palju värvi.
Samast kohast, lihtsalt pöörasin end 180kraadi ja selline vaatepilt. Ja kui olin mõnda aega nautinud neid pilvi möödumas, pöörasin end uuesti päikseloojangu poole ja võtsin sealt üles veel mõned kaadrid.
28. august 2020. Madala päikse valgus värvis valminud vilja eriti soojalt. (Eks kaasa aitas ka see, et võrreldes tavaliselt kasutatava neutraalsega oli seekord kaameras valitud landscape värviprofiil.)
Koduõue kask.
Ja veel põllul hulkudes leidsin traktorirajalt lombi. Kahjuks oli magusam osa loojangust juba möödas.
31. august 2020. Jäin jahimehega juttu ajama ja magasin maha kõige parema momendi - päike heitis kiirtevihu pilvede vahelt. Aga jahimees rääkis, et keda ta on seal põllul ja teispool põldu näinud. No muidugi metssead (andke mulle ...!), ta käib seal üht pirakat kulti passimas. Muidugi metskitsed (üks noor sokk kergitab viljast pead ka sel samal fotol <= hirmus pisike ja ei paista eriti). Ja siis oli ta näinud emakaru kahe pojaga. No ma mõtlesin, et karud on rohkem teise külaserva teema, kus on mesipuud. Aga et siis mu pool ka ... Nagu ütleb naabrimees Karmo, et ma olevat nagu tsivilisatsiooni eelpost, kes seisab metsiku looduse ja küla vahel :-)
Loodetavasti tuleb eeloleval nädalal veel ilusaid päikseloojanguid enne, kui vili põllult koristatakse ning vaade jääb üsna tühjaks.
/Pühapäeval, 13. septembril see juhtuski, pool päeva tööd ja kogu vili oli võetud./