Jõudsin koju, kell on 9. Järelikult olin ära neli tundi, sest läksin kell 5 hommikul, rattaga. Tunnen sügavat rahulolu. Nüüd tuleb päris hommikusöök, eelmisest „söögikorrast“ on möödas üle nelja tunni. Teevesi juba keeb.
Käisin Peipsi ääres. Päiksetõusu värve püüdmas. Kahjuks ilmateade pani paari tunniga mööda ja päike pääses pilvede vahelt piiluma alles peale kella seitset. Kuid see ei kurvastanud mind sugugi, ma sain ikkagi kätte selle, mida tegelikult tahtsin - tunde päikesetõusuaegsest üksildasest rannast. Ja tunde, kuidas keha keeldub nii varahommikul töötamast ning peab pingutama, et need kaheksa kilomeetrit mõistlikult ära sõita. Ja selle tunde, kui sõidad läbi rannaäärse küla ja mitte miski ei liigu. Isegi koerad-kassid magavad.
Miks must-valge? See kaader on üles võetud iPhone XRiga läbi Lightroomi äpi (see võimaldab kasutada ka selle telefoniga manuaalrežiimi ja pildistada DNG-faili). Küll statiivilt ning pikema säriaja ja madala ISOga, kuid ikkagi olid mõnes kohas värvid ja struktuur muutunud "lögaks". Foto keeramine must-valgeks päästis vähemalt stseeni ja vormid (ning lubas kontrasti peale keerata - see meeldib mulle viimasel ajal).
Istusin ranna ääres mättal. Vaatasin, kuidas pilved liiguvad, kuidas päike püüab end pilvede ja horisondi vahelt läbi pressida ja see ei õnnestu. Tundsin, kuidas tuul tõuseb. Pakkisin oma asjad, võtsin ratta ja liikusin edasi Nina poole.
Sealgi polnud näha ega kuulda kedagi. Vaatasin ringi rannaäärses surnuaias. Siin on mõned sellised kohad, kus surnuaed on otse rannas. Hoopis teistmoodi tunne. Läksin edasi Nina tuletorni juurde. Ja sealt edasi läbi küla. Päike murrab end lõpuks pilvedest läbi ja ma olen just kohas, kust saab majade vahelt minna veepiirile.
Aga miks ma pildistasin telefoniga ja kus oli minu truu Pentax?
Viimane kaader. Ekraanil on arv 16, st kuueteistkümnes võte on veel teha. Teen selle vastu hommikupäikest sillerdavast Peipsist ning seejärel see juhtubki. Kaamera suriseb pikemalt kui tavaliselt peale võtet ning ekraanile ilmub kiri „End“.
Umbes selline võis see viimane kaader olla. Umbes seepärast, et seegi on tehtud telefoniga, statiivilt ning lisaks veel keerutatud kaamerasilma ees polafiltrit.
See kõlab ilmselt kohtlaselt, aga mulle tundub see hiiglama armas: kaamera suriseb pikemalt kui tavaliselt peale võtet ning ekraanile ilmub kiri „End“. See tähendab, et minu esimene filmirull on täis saanud.
Jah, mul on filmikaamera.
Kell oli kaheksa ja ma hakkasin Nina külast juba läbi jõudma, kui nägin esimesi elanikke. Kaks koera tulid haukudes mu poole ning väike tüdruk püüdis neid hüüdmisega tagasi hoida. Üks koertest oli Musti, selline musta-valgekirju ning väga hoolas valvur. Tüdruk sai ta minu juures lõpuks kätte. Teine koer oli suurem ja päriselt ja üleni tumemust. Aga see-eest sõbralik ja tahtis isegi natuke mängida. Lükkasin ratta käekõrval nende kodust mööda ja seejärel sõitsin edasi. Küll õige varsti keerates otsa küla poole tagasi. Siis nägin veel kaht inimest, kes ruttasid ... ma ei oska arvata kuhu. Ranna poole. Ning siis järgnes ratta seljas vastu tuult kodu poole pressimine. Nii olingi koju jõudes väsinud, aga õnnelik.
P.S. Seda räägivad pea kõik (loodus)fotograafid, et hommikul varakult välja minek on jube raske, aga tagasi jõudes valdab suur rahulolu. Ükskõik, kas said mõne pildi või mitte.
---X---
Lähemalt sellest laifilmi kasutavast kaamerast
Pentax 645N, st keskformaat. Mudeliaasta 1997. Võtterežiimid manuaalsest täisautomaatseni nagu kaasaegsetel kaameratel, lihtsalt sensori asemel on film. Kolm särimõõterežiimi. Kaks autofookusrežiimi. Särikahveldus. ISO muutmine. Koos 75mm F2,8 portreeobjektiiviga. Autofookusega, muuseas.
Kui on rohkem huvi, siis siin on Ken Rockwelli piisavalt põhjalik kasutusõpetus ning siin Matt Day piisavalt põhjalik videoülevaade selle kaamera kasutamisest.
Comments