See oli pikk päev, meie kolmas täispäev Põhja-Itaalia mägedes, kuhu olime tulnud sügisvärve pildile püüdma. Päeva peamine sihtkoht oli Tre Cime di Lavaredo (või siis Drei Zinnen saksapäraselt). Meie plaan nägi ette poole päeva ajal üles mäkke sõitmist ning seal paaritunnist matka ümber mäe koos selle pildistamisega päikseloojangu ajal. Selline oli meie legend, aga tegelikult...
Huvitav fakt - see ala on Lõuna-Tirooli, seega ka itaalia ja saksa keele vaheline piir, kunagi olnud lausa Austria ja Itaalia riigipiir.
Alustasime päiksetõusu pildistamisega oma hotellitoa rõdult Seisis (itaaliapäraselt Siusis). Ei mingit poolest ööst ärkamist ja pikka sõitu sihtkohta ning sinna jõudes pimedas õige koha otsimist. Ei, lihtsalt kaamera statiivile ja see tuli tõsta rõdule, kus saigi hakata kaadreid valima. Üks näide:
Pärast pikka ja rikkalikku hommikusööki alustasime sõitu oma põhisihtkoha poole. Kõigepealt jäi teele Dobbiaco/Toblach, tuntud suusakeskus. Meie huvi äratas muidugi otse tee äärde jääv Lago di Dobbiaco ehk Toblachsee, mitte suusarajad (mis päris ilmselt polnud alles esimese sadanud lume peale veel avatud).
Mõni kilomeeter kaugemal oli tee ääres teinegi kaunis järv - Lago di Landro ehk Dürrensee. Esimese hooga sõitsime edasi, ees ootas ju ka väike matk ja selleks tuli aega hoida.
Kuid meie esimene katse jõuda Tre Cime di Lavaredo juurde ebaõnnestus. Üles lubatavate autode arv oli piiratud ja meil oli kaks valikut - kas seista paar tundi autojärjekorras või võtta ette umbes viiekilomeetrine jalgimatk mäest üles tippude juurde (ning seal omakorda mõnekilomeetrine matk ning seejärel alla tagasi). Leidsime, et see ei ole mõistlik - jõuaksime kuskil kaunis kohas niisama mõnusalt olla, kuskil ehk piltigi teha selle asemel, et lihtsalt autos istuda või oma 10kilost fotokotti mäest üles vedada.
Läksimegi lähedal asuvasse Misurenasse - paistis olevat rikkamate inimeste kuurort. Hiljem ühes kohvikus/suveniiripoes istudes ning struudlit ja cappuccino't nautides vaatasimegi pilte neist vähem või rohkem kuulsatest ja ilusatest, kes olid samas kohas istunud - Stallone jt. Aga põhiatraktsioon oli me jaoks ikkagi sealne järv ja selle äärest avanevad vaated mägedele, sh Tre Cime di Lavaredole.
Hiljem arvutis lähemalt ülalt tehtud fotosid vaadates oli see järv oma hotellidega hästi näha (kuigi väga väikselt). Aga siit on hästi näha Tre Cime di Lavaredo tegelik suurus maastikul. Hiljem, selle külje alt tehtud fotodel sellist suurust enam ei tajunud - olime liiga lähedal.
Misurena on tegelikult väike koht ja meie huvi sai otsa ning tegime uue plaani - läheme tagasi Dürrensee ja Toblachsee äärde, ehk saame pealelõunase madala päikese valguses pildile mõne ilusa vaate. No muidugi saime!
Ka selle blogipostituse tiitelfoto - see esimene seal kõige ülal - pildistasime sel tagasipõikel. Just seal tekkis ka mõte, et proovime ikka üles Tre Cime di Lavaredo kolme tipu juurde pääseda. Ja hoolimata asjaolust, et olime päikseloojangu ajaks hiljaks jäämas ning meid ähvardas ka pimeda peale jäämine.
Õnnestus! Kogu autode ja inimeste hulk oli tolliputka (NB! piletimüük turismiatraktsioonile) eest kadunud ning meid vaid hoiatati, et peame kindlal ajal tagasi tulema (kui õigesti mäletan, oli see tärmin hiljemalt kell seitse). Mööda serpentiini üles jõudes saime kohe aru, et loojangu mõttes on hilja mis hilja. Lisaks oli meie eeltöö jäänud ses osas puudulikuks, et kus suunas on õige minema hakata, et saada kaadrisse just need ikoonilised vaated. Hiljem leidsime, et ikoonilised vaated on parkla suhtes täpselt mäemassiivi vastasküljel (ehk seesama vaatesuund, mis on tiitelfotol) ja sealset külge on hea pildistada tõusva päikese valguses :-) Kuid ei mingit kahetsust - juba parklas avanev vaade oli rohkem kui majesteetlik.
Alustasime kiirmarssi vasakule, päikseloojangu poole suunduval paksu lumme tallatud rajal. Mõne pehmema koha peal või jäljest mööda astudes võis vajuda põlvini lumme. Arbo kui teadlikum matkaja hoiatas teravate kaljunukkide ja kivide eest - sügavas lumes neid ei näe ja nii on oht oma sääred puruks tõmmata või jalga väänata. Ühes kohas oligi lumel märgata verejälgi, järelikult keegi oli end just niiviisi vigastanud.
Kuna meil oli loojanguvalguse püüdmisega kiire, siis jäi das stativkunst (ehk kunsti tegemine statiivile asetatud kaamera abil) sinna paika ja klõpsitud sai käest. Ka panoraamfotosid. Vaated olid ... võimsad! Värvid-toonid olid üsna käest ära - samas kaadris oli loojangu sooja värvi mäetippudel, külm-sinakat varjualadel ning siis veel punaka helgi saanud lund.
Mingil hetkel, kui oli soov jõuda parema vaatega harjale või nõlvale, tuli minna sissetallatud rajalt kõrvale. Lumekoorik tundus ilus ja sile, kuid selle alla ju ei näinud - kas oli siledal kaljul lund paar sentimeetrit või oli väiksema lõhe kohale tuisanud poolemeetrise hange. Püüdsin olla kaval ja läksin mööda kitsede jälgi - küll nemad juba teavad, kus on lume all kindel pind. No õnnestus :-)
Aga loojangu mõttes jäin mina küll hiljaks mis hiljaks. Siiski mitte täiesti lootusetult - päike veel paistis kõrgematele tippudele ning hiljem oli taevas horisondi kohal lihtsalt kena ja värviline.
Ja teisel pool püüavad mäetipud nii samuti viimast päikest.
Päike oli loojunud, hämarus tungis peale ning edasi me enam ei läinud. Ots tuli küll ringi keerata, aga sellega muidugi ei lõppenud veel pildistamine. Lihtsalt valgus oli hajutatum ja külmem, kuid pildi tegemiseks ikkagi täiesti piisav. Ja fotodki tulid hoopis teise iseloomuga.
Ei jõudnud veel tagasiteele asudagi, kui juba tuli teha pildistamispeatus. Selles valguses ei ole võimalik enam statiivi eirata, seega das stativkunst. Tegelikult on peale "positsioonile" jõudmist juba kõik fotod võetud statiivilt.
Kas tundub selline madal kivihunnik künka otsas? Siin tuleb esitada lühike lõik vaatenurkadest - selle foto pildistamisel oli fookuskaugus 24mm, st vaatenurk jämedalt 90 kraadi; inimsilma vaatenurk ehk ala, mida inimene korraga näeb, on ainult 40-45 kraadi. Seepärast moonutab foto inimsilma jaoks loomulikkku perspektiivi ja surub kaugemad objektiid veel kaugemale. See tähendab, et kaugemad objektid tunduvad oma tegeliku suurusega võrreldes palju väiksemad.
Merepinnalt on Tre Cime di Lavaredo tippude kõrgus tiba alla 3'000 meetri, jalamilt on kõrgus nii 550-600m ning pildistamiskoht oli jalamist veel mõnikümmend meetrit madalamal.
Lõpetuseks veel üks vaade. See sai üles võetud juba tulekul ja jällegi das stativkunst'i reegleid eirates.
P.S. Miks see saksakeelne termin das stativkunst on ses jutus esindatud nii prominentselt? Arbo lihtsalt hakkas seda kasutama, kui me oma statiividega pidevalt ringi vehkisime ning vehkisime ju Tallinnast alates. Sest kui pole statiivi, siis kunsti lihtsalt ei tule ja kõik.
Teine selline ütelus oli: "You want Mokka? You piss me off!" Aga see on juba üks teine lugu ja sellest üks teinekord :-)
Comments