Ühel ammu ununenud talvisel päeval või hoopis ööl, kui ei tulnud und, tuli hoopis üks mõte. See oli mõte luua pildilugu kellestki, kes teeb rõõmuga oma igapäevaseid toimetusi, kuid kelle senine elu lõigatakse läbi. Ta pannakse luku taha ning ta murdub oma elust äralõigatuse tõttu. Algul mõtlesin selle lavastada stuudios, toas. Peale sobiva modelli leidmist - see polnud üldse lihtne, mänguasju on kõik kohad täis, kuid need on kas fantaasiavallast või lihtsalt ebareaalsed - sai selgeks, et tuleb aednikulugu ja seda küll ei peaks toas lavastama. Tuli lihtsalt oodata kuni kevad jõuab, sulatab lume ja paneb lumikellukesed õitsema. Konkreetset võttekohta otsides leidsin oma ukse all väga ilusa puhma märtsikellukesi, sellega sai kõik paika, võis hakata tegutsema. Kuid siiski mitte kohe, ilmad olid jahedad-sajused ning ei kutsunud õue ühe koha peal nokitsema, rohkema päikse ja vähema tuulega oleks ju mõnusam. Aga oligi aega nukkudega mängida, see siiski vajas natuke uurimist, kuidas neid liigutada.
Kõigepealt pildistasin lühikese originaalseeria, täpselt nii, nagu see mõttes oli loodud - neli hetke aedniku elust. Selle avaldasin Instagramis (saab vaadata nii Instagramist kui ka siinselt avalehelt). Esitan selle siin uuesti, saab terviklikuma vaate sest loost (kaadri servas on mustad > ja < nooled piltide vahel edasi-tagasi liikumiseks):
1. pilt - A Dream. Elu kui unistus!
2. pilt - The Lockdown. Hämmastus - kuidas nii, kas nii üldse võib?
3. pilt - Despair. Jõuetus, kõik närtsib ja midagi ei saa teha. Lootus kaob. Masendus.
4. pilt - The End. Kõik, enam ei suuda seda hävingut näha ja tunda end selle juures nii jõuetuna...
Aednikulugu, see pildiseeria sai lühike, neli pilti ainult kõige olulisematest sündmustest aedniku viimastel päevadel. Avaldasin pildid ühekaupa igal hommikul esmaspäevast neljapäevani. Ootasin huviga, millised tulevad reaktsioonid. Esimese pildi peale oli huvi omajagu, küsiti luba edasijagamiseks. Teinegi pilt pakkus huvi, laike oli rohkemgi, kuid ei mingeid kommentaare. Kolmas pilt - ainult mõned üksikud meeldimised ja ei ühtki kommentaari. Neljas pilt - veel vähem laike ja kommentaarid puudusid.
Pean tunnistama, et ootasin palju tugevamaid reaktsioone, just seetõttu, et see pole ilus, see ärritab. Aga mis tegelikult sündis - loogiline ja üsna loomulik reaktsioon - inimesed pöörasid pea ära. Instagram on koht ainult ilusate piltide jaoks, maailmas on koledat niigi liiga palju.
---x---
Juba enne, kui hakkasin pildistama seda algset seeriat, oli mul mõte selge, et tahaks seda mingil moel jätkata. Aednikunukku leides nägin riiulis mõnda ametimeest ja -naist veel. Ja nelja fotoga pildilugu on ikka üsna lühike. Aga lubasin endale, et ma ei kogu midagi poeriiulist koduriiulisse enne, kui algne lugu on pildistatud.
Otsustasin teha jätkata sama motiiviga, mitte võtta ette täiesti uut ja uute tegelastega. Ning jätkata nii, nagu on "heas ameerika filmis", kus peab alati olema happy end. (See on muidugi iseküsimus, kas õnnelik lõpp teeb mõne filmi ka tegelikult heaks. Enda arusaamine on pigem selline, et õnnelik lõpp lahjendab kogu loo nii, et sellest ei jäägi mingit muud emotsiooni peale kergenduse. Kuigi tunnistan, et filmiosalistele kaasa elades, teinekord ehk ka samastudes ootan ju ikka just seda õnnelikku lõppu - ei taha minagi olla õnnetu ja sellega leppida.)
Nüüd on alternatiivne lõpp - jah, just alternatiivne lõpp, mitte algse loo järg - samuti üles pildistatud ja arvutis ära sätitud. See algab algse loo viimasest episoodist ning jätkub seejärel juba omasoodu. Avaldan selle siin, piltidel pole nimesid, seepärast esitan ainult pildirea:
Kuidas tundub? Kas alternatiivne lõpp teeb loo paremaks?
---x---
Kaadri tagant. Taustaks natuke selgitusi pildistamise ja vahendite kohta. Modellid on mänguasjafirmalt Bruder (kahjuks on nende valikus olulisemal kohal masinad kui inimesed, aga moodsad ajad ja masinad on ju rasketel töödel abiks :-)). Õnneks on need nukud liigestest liigutatavad, kuigi natuke kangelt ja poosid paistavad selgelt nukulikuna.
Fotodel pole midagi juhuslikku, kõik objektid ja esemed on kaadrisse sätitud (või siis kaader sätitud lähtudes objektidest - märtsikellukesi ma ümber ei istutanud :-)). Alternatiivse seeria jaoks lasin spetsiaalselt kellukestel ära närtsida (ka aiakärus olevatel).
Pildiformaadi 2:3 valisin seetõttu, et kõrguses pole stseeni seisukohalt midagi olulist, oluline on laius, et kõik pildiosad mahuksid kenasti kaadrisse. Valgusega (peegeldi), samuti teravusega (madal teravussügavus) käisin ringi kitsilt täiesti sihilikult. Järeltöötluses lisasin vaid kontrasti ning mängisin kergelt varju ja valgusega (dodging and burning). Natuke pidin ühtlustama säritust ja valgetasakaalu, kuna ühe seeria sättimine ja üles pildistamine võttis paar tundi ning valgus muutus selle aja jooksul päris palju.
Pildistasin ikka oma Pentaxi riistadega - K-1 kaamera ja 28-105mm kitikas siis objektiiv. Filtreid ei kasutanud. Kuna tahtsin pildistada stseeniga samalt tasapinnalt (mitte nagu jumal vaadata alla kõrgelt taevast), siis statiiviks võtsin väikse lauastatiivi Sirui 3T-15K (see kannab paarikilost peegelkaamera-komplekti täiesti suurepäraselt).
Mis edasi? Ma ei tea, pulmi ei hakka kindlasti etendama :-) Ja päris sama teema (liikumispiirangud/lockdown) on loodetavasti ammendumas - viiruselevik taandub ja saame tagasi enam-vähem tavapärasesse ellu. Muidugi, see möödunud aasta on teinud oma kahju, jaganud oma õpetused, kuid kahjuks võtnud ka häid inimesi kaugelt enne seda, kui neil olnuks aeg.
Comments