Arusaamatud vaatenurk ja fookuskaugus: ülilainurkobje Pentax-DA 12-24mm F4 test

Paar pilti ja hulgim sõnu sissejuhatuseks

Jutuks tuleb ülilainurk-objektiiv, järjest populaarsem objektiiv kõigi maastiku- ja muidufotograafide seas. Tundub lausa nii, et ülilainurk defineerib viimastel aastatel maastikufoto kui žanri. Näiteks see foto siin - ega need esiplaanil olevad maakivid kohapeal silmaga vaadates nii suured ei paistagi.

Kaanefoto, TÜ Delta-hoone. Siit on näha, milleks ülilainurka kasutada - silmatorkavalt suur esiplaan ja lai vaade.

Olen end nii laia vaatenurgaga objektiividest üsnagi eemal hoidnud. Osalt seetõttu, et see tekitab võimendatud esiplaani (vaata näiteks Andrei Reinoli ja Arbo Rae maastikuvaadete ülijõulist esiplaani) ning sellega on vaja harjuda. NB! Selline moonutus lisab tihtipeale motiivile tublisti atraktiivsust, nii et sel on oma esteetiline väärtus. Osalt olen eemale hoidnud seetõttu, et Pentaxi täiskaadrile on selliseid objektiive sisuliselt vaid üks - Tamroni re-bränditud Pentax-D FA 15-30mm F2.8 - kuid paadunud filtrite kasutajana ei ole ma seda isegi proovinud (selle obje esilääts on päris suure läbimõõduga ja nii tugevalt kummis, et sellele ei saa tavalisi filtreid kinnitada, sel pole isegi filtrikeeret). Muidugi on Samyangi/Rokinoni manuaalsed fiksobjed ja poolkaadrile mõeldud Samyangi 8mm F3,5 kalasilma kasutasin oma K-5 ja K-3 kere ees päris palju. Kindlasti tuleb teha vahet ülilainurgal (UWA - ultra wide-angle) ja kalasilmal (fish-eye) kuigi mõlemat sorti objektiivi vaatenurk võib olla sarnane.

Ülilainurgaga pildistamise teeb lihtsaks see, et väike fookuskaugus (st lai vaatenurk) suurendab teravussügavust.

Aga Pentaxil on poolkaadrile vähemalt kaks kiidetud-hinnatud ülilainurk-suumobjet - SMC Pentax-DA 12-24mm F4 ED AL [IF] ja HD Pentax-DA* 11-18mm F2.8 ED DC AW. Neist esimene on juba palju varasemast põlvkonnast, aastast 2005 ja teine 2019. aastast, st päris uus. Seda põlvkondade vahet on kõige lihtsam hinnata läätsevääristuse tähistuse järgi - SMC (Super Multi Coated) on vääristus, mille Pentax võttis kasutusse juba 1971. a ja arendas pidevalt edasi ning HD (High Definition) on siis Pentaxi uusim. Läätsede vääristus ehk kate on objektiivi headuse juures väga suure kaaluga - see mõjutab valguse ülekannet, st ka joonise teravust ja peegeldusi-moonutusi.

Neist kahest ülalmainit' objest esimest ma päeva jagu katsetasingi - tahtsin omal käel proovida, mis tunne on teha jõulise esiplaaniga maastikufotot, katsetada selle objektiivi sobivust arhitektuuri pildistamiseks. Arhitektuuri pildistamisel on ju pea alati see probleem, et hooned on liiga suured korraga kaadrisse võtmiseks ning ruumi taganemiseks, st jalgadega suumimiseks, tavaliselt ei ole.

Pildistatud Pentax K-3 kaamera ja Samyang 8mm F3,5 kalasilm-objektiiviga.

Vahepalana teooriast

Sissejuhatus sai hullult pikk, aga et järgnev ka mingi tähenduse saavutaks, siis on vaja teooriat teada.

Mida üldse tähendab ülilai vaatenurk, kui lai see siis on? Näiteid (vaatenurga kraadid ja fookuskauguse mm-d pole tegelikkuses punkti pealt täpsed ja võivad erinevate tootjate puhul veidi erineda):

• Samyangi 12mm kalasilm täiskaadri/FF ees pakub 180kraadist vaatenurka. St fotograafi enda varbad jäävad ilusti peale. Poolkaadri/APS-C ees (kui crop-factor on 1,5) vastab samale vaatenurgale 8mm fookuskaugus. Kalasilma puhul peab meeles pidama, et kogu kaadri ulatuses on väga tugev sfääriline moonutus (vt kaardus horisonti ülaloleval fotol);

• Pentaxi 12-24mm ülilainurk pakuks FF ees 135-80kraadist vaatenurka (kui vinjetti ei tekiks). S.o poolkaadri ees 90-53kraadine vaatenurk (90x1,5=135). Seega annavad 12mm poolkaadri ees ja 18mm (12x1,5=18) täiskaadri ees sama vaatenurga <= see ongi mu järgneva testimise lähtekoht;

• inimsilma loomulik vaatenurk on 46kraadi, sellele vastav fookuskaugus on 50mm. Seepärast nimetataksegi ca 40-60mm fookuskaugusega objektiive normaalobjektiivideks. Poolkaadri ees oleks vaja sama vaatenurga saavutamiseks objektiivi, mille fookuskaugus on 50/1,5 = ~34mm.

Testi juurde

Seega, SMC Pentax-DA 12-24mm F4 ED AL [IF] ja kaameraks ikka Pentax K-1. Kes nüüd Pentaxi maailma tunneb, näeb selles kombinatsioonis põhimõttelist vastuolu - DA objektiivi nimes tähistab ju poolkaadrit, sobivust APS-C sensorile, aga K-1 on ju FF ehk täiskaaderkaamera. Mida ...?!?!?

Vähemalt Pentaxi maailmas ei ole see vastuolu nii üksühene - paljud poolkaadri jaoks mõeldud objed sobivad (vähemalt teatud reservatsiooniga) ka täiskaaderkaamera ette. Näiteks on modifitseeritud SMC Pentax-DA* 60-250mm F4 mu peamine teleobje. Nii on ka 12-24mm ülilainurgaga - alates teatud fookuskaugusest see ei jäta enam kaadri nurkadesse vinjetti.

Ja seda ma tahtsingi proovida - kuivõrd on poolkaadrile mõeldud ülilainurk kasutatav FF-kaamera ees.

1) Alustan algusest - kas mu põhilise maastikuobjektiivi (Sigma 24-60mm F2,8 EX DG) kõige laiem asend ehk 24mm mahutab kaadrisse sama palju kui prooviobjektiivi 24mm:

@24mm ja F11. Ülemine foto - Sigma 24-60mm. Alumine foto - Pentax 12-24mm.

No peaaegu, Pentaxi 24mm tundub olevat millimeetri võrra laiem ehk pigem 23mm. Aga ülla-ülla - Pentaxil tekib kaadri nurkadesse väga tugev vinjett!! See on küll järeltöötluses peaaegu täielikult eemaldatav, kuid ma pigem ei kasutaks objektiivi asendis, mis annab sellise vinjeti. Kuid ega Sigma ka päris ilma vinjetita ei pääse, see on küll palju tagasihoidlikum, kuid siiski märgatav.

Mõlemal objel oli ees polarisatsioonifilter - Sigmal tavaline filtrikeermesse keeratav, Pentaxil eraldi raamiga magnetiline. Aga filter kummagi objektiivi puhul vinjetti ei põhjustanud. Võib-olla erinevast filtrist, võib-olla läätsede vääristusest tulenevalt on ülemine ehk Sigma foto külmema tooniga.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kummagi objektiivi 24mm on omavahel vägagi võrreldav, seega edasisel testimisel ma enam Sigmat ei kasutanud.

2) Millise fookuskauguseni (kui laia vaatenurga) on võimalik kasutada poolkaadri Pentax 12-24mm objet täiskaaderkaamera ees? Aeg-ajalt olen siiski tundnud, et 24mm-le vastav vaatenurk jääb mõnede motiivide pildistamisel liiga kitsaks, seega oleks näiteks 18mm fookuskaugusega objektiiv vajalik.

Alloleval kollaažil on ülalt alla testfotod vastavalt 24-20-18-17-16-15-14-12mm fookuskaugusega. Vasakul ilma ja paremal polarisatsioonifiltriga.

Ülalt alla testfotod vastavalt 24-20-18-17-16-15-14-12mm fookuskaugusega. Vasakul ilma ja paremal pola-filtriga.

Tulemused:

• fookuskaugused 18-22mm on täiesti kasutatavad Pentax 12-24mm poolkaaderobje keeramisel K-1 täiskaaderkere ette, ilma polafiltrita isegi 17mm. Selle obje kõige kitsamat ehk 24mm asendit ei kasutaks - polafiltri eemaldamine küll veidi vähendab vinjetti, kuid see on siiski liiga tugev;

• 17-18mm fookuskaugusele vastav vaatenurk on juba päris hea, see on tibake laiem kui 12mm poolkaadri ees (NB! 12x1,5=18mm!!!);

• fookuskaugused 12-16mm ei ole kasutatavad - vinjett on parandamatu ja polafiltri eemaldamine seda ei muuda. See oleks ka mõttetu kuna vaatenurk jääb samaks, aga foto kättesaamiseks peab väga suure hulga piksleid kroppima;

• polarisatsioonifilter muudab foto tonaalsuse soojemaks, nagu ongi eeldada. Kasutatav filter oli magnetiliselt spetsraami käiv firmalt Breakthrough Photography (pean ütlema, et palju mugavam nii keerata kui ka korraks ära võtta ja tagasi panna ning väga kvaliteetse klaasiga).

3) Perspektiivimoonutus - kui tugev (häiriv) see on selle ülilainurk-obje puhul? Loodusfotode puhul see ei paista tihtipeale väljagi (kui just pole kaadris midagi vertikaalset ja sirget nagu näiteks noored männid), aga arhitektuuri või ka lihtsalt linnavaadete puhul on see üsna kriitiline.

Kaamera on seatud loodi nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunas, et minimeerida vertikaalide koondumist ülasuunas.

Väga hea tulemus, vertikaaljooned on tõesti vertikaalsed ja perspektiivimoonutuse eemaldamine järeltöötluses pole (peaaegu) vajalik. Arusaadav, et puuduseks on see, et kaadrist väga suure osa võtab enda alla täiesti tühi kivisillutis. Aga selle vastu aitab ju kroppimine - kaadri allosas ei ole foto seisukohalt olulist infot, nii võib selle lihtsalt ära lõigata. Foto saab küll madalam, kuid laius jääb samaks.

Alternatiivne kadreering sarnasest motiivist, kuid kaamera ei ole enam vertikaalsuunas loodis vaid on suunatud tugevalt üles:

Ülemine - kaamera on suunatud üles. Alumine - sama foto järeltöötluses tehtud perspektiivikorrektsiooniga.

Tavapäraselt läheneksin nii, nagu on neil kahel fotol - suunaksin objektiivi ülespoole, et jätta suurem osa tühjast sillutisest kaadrist välja. Aga sellega kaasneb kohe tugev vertikaaljoonte koondumine. Selle vastu omakorda aitab perspektiivi korrigeerimine järeltöötluses, kuid selle puuduseks on, et riba kaadri kõikidest servadest lõigatakse ära. Tulemuseks on kitsam vaatenurk - see pole enam 18mm, nagu ülemisel fotol, vaid ca 20-22mm.

4) Kui tähtis ikkagi on laiem nurk, et õigustada ülilainurk-objektiivi kasutamist? Vastuse annab allolev pildipaar:

Ülemine - vaatenurk 24mm puhul. Alumine - täpselt samast kohast aga 18mm.

Selle pildipaari puhul on väga hästi näha, kui palju muudab pilti vaatenurga laiemaks muutmine 24mm-lt 18mm-le. Nüüd võiks püüda ette kujutada veel laiemat vaatenurka - täiskaadriga pildistatakse ka 14mm fookuskaugusega. Seega on ülilainurk loodusfoto jaoks tõesti vajalik tööriist!

Otsus SMC Pentax-DA 12-24mm F4 ED AL [IF] objektiivi kasutamiseks täiskaadri ees

Eelised:

• kuni 18mm-ni (ilma filtriteta isegi 17mm) on vinjett aktsepteeritava tugevusega ja järeltöötluses eemaldatav. See on päris oluliselt laiem vaatenurk võrreldes tavapärase 24mm-ga;

• päikesevarjuk on ärakeeratav, mitte külge ehitatud ning filtrikeere on 77mm - seega saab kasutada täiesti tavalisi ettekeeratavaid filtreid;

• teravustades ei pöörle obje esilääts kaasa, seega polafiltri asend ei muutu;

• sel objektiivil on ilusad ja erksad värvid;

• kaadri keskosas on teravus väga hea (ülevaadete alusel on teravus kõige parem avaarvu F8-11 juures, F16 on juba kesisem).

Puudused:

• 24mm annab väga tugeva vinjeti. 12-16mm on täiesti kasutuskõlbmatu (mida ongi poolkaadrile mõeldud objektiivilt oodata);

• kuna kasutan statiivilt pildistades käsitsi teravustamist, siis kohe väga häiris, et teravustamisrõngas on liiga kitsas, ebatäpse ja lühikese käiguga ning suumirõngale liiga lähedal (teravustamisrõngast keerates läks näpp pidevalt suumirõnga vastu ja ajas kadreeringu paigast ning suumi õigele kohale keerates läks jällegi paigast fookus - jube tüütu);

• kromaatiline aberratsioon on väga tugev, liiga tugev. Kaadri keskosas on see järeltöötluses väga lihtsalt eemaldatav, nurkadest ja äärmisest servast seda eemaldada ei ole võimalik (näiteks üle Emajõe Delta-hoonest võetud pildi paremas servas olevate puude võrad);

• see obje pole ilmastikukindel, aga maastikufotot tehakse teinekord üsna märgades oludes;

• joonise teravus langeb kaadri nurkades oluliselt (päris ausalt öeldes siiski mitte rohkem kui mu põhilisel, Sigma 24-60mm objel).

Kokkuvõtteks leidsin, et Pentax-DA 12-24mm F4 objektiiv on täiskaadri ees kasutatav, aga ma siiski ei ostaks seda. Põhjuseks hästi kitsas suumivahemik - sisuliselt 18-22mm "fiks", väga tugev kromaatiline aberratsioon ja teravuse kadu nurkades ning ilmastikindluse puudumine. Ka oleks oodanud, et üleüldine ehituskvaliteet on tugevam, ilma loksudeta (võib-olla oli Photopoindi rendist mu kätte sattunud eksemplar selline õnnetuvõitu).

Kõigist neist puudustest pidavat olema vaba eelmainitud uus ülilainurk-obje HD Pentax-DA* 11-18mm F2.8 ED DC AW. Kirjade järgi on selle obje joonis terav ka nurkades ja värvimoonutused (kromaatiline aberratsioon) seda ei vaeva, samuti on see obje ilmastikukindel. Mis sest, et täiskaadri ees jääks seegi pigem fiksobjeks, siis nende omaduste ja kiitvate hinnangute tõttu tahaksin hea meelega ka seda objektiivi testida.