Esimesed filmifotod. Mulle ei meeldi värvid!

Pärast pikka-pikka ootamist (ettevõte kolis) sain kätte fotod oma kahelt esimeselt filmirullilt. Hei, mul on ju filmikaamera, Pentax 645N! Jaa, ma olen senimaani vaimustunud nii kaamerast kui ka filmile pildistamise protsessist.

Kodak Portra 400

Esimene film oli Kodak Portra 400 - paljukiidetud portreepildistamise film, see üks ja ainus, mahedate toonidega jne-jne. Selle filmi panin esimesena kaamerasse seepärast, et mul oli kindel teadmine, milline peab olema esimene kaader selle kaameraga.

Minu kõige-kõige esimene filmika kaader Pentax 645N keskformaadiga

Need ongi Kodak Portra värvid - luitunud rohekas. Tegelikult on see foto filmilt skaneeritud (negatiiv maha pildistatud), pööratud positiiviks ning LR-s töödeldud. Originaalis polnud ka fotol suurt midagi viga. Kui meeldib selle filmi tonaalsus. Midagi ju selles on - tublisti nostalgiat ja midagi 1950ndaist :-)

Järgmise portreefotoga nii hästi ei läinud.Stseen oli väga tume, kuid tänu üsna kõrgele tundlikkusele - sel filmil on ISO 400 - püüdis kaamera ruumi hajutatud valgust ikkagi nii palju, et välgu mõjust välja jäänu ei olnud päris tume. Olid tumedavõitu ja KOHUTAVALT mürased alad.

Nüüd paar näidet, kus kõrvuti on filmile pildistatud ja LR-s töödeldud foto ning nö otse filmilindilt ehk kaamerast versioon. Nii nagu eelmised, on ka need kolm järgmist pildistatud Kodak Portra 400-le. Tonaalsuse järgi saab ju aru :-)

Need kuulsad rabamättad! Omamoodi ilus on ju ka algne värvigamma (paremal)

See pidi olema väga vahva päiksetõus - ikkagi esimest korda filmikaameraga. Noh, teate ... LR-s andis ju midagi päästa, aga see ei ole filmile pildistamise mõte, et pärast kõik arvutis üle ja ümber teha.

Metsas! (Õigemini järvel.)

Samast hommikust üks päris hästi õnnestunud kaader. Ütleksin, et see sai filmikaameraga isegi parem kui digikaga (telefonikaamerast ei räägigi).

Vasakul kergelt töödeldud, paremal otse kaamerast (mõneti ehk isegi parem)

Üks iseäranis lahe motiiv jäi silma kohe esimesel filmikaameraõhtul Viru rabas.

LR-s töödeldud - natuke loomulikuma tonaalsusega.

Samuti kergelt töödeldud, kuid tonaalsus on muutmata. Lahe!

Fuji Velvia 50

Nüüd asun oma teise filmirulli juurde. Kuna põhiliselt pildistan ikka loodust-maastikku, siis teisena läks sisse Fuji Velvia 50. See on (slaidi)film, mida on ehk kiidetud veel rohkem, see olevat (ainult!) kolmkümmend aastat tagasi päästnud mõne mehe jaoks kogu fotograafia - lihtsalt nii kõrini oli neist pastelsetest ja päriselu värve nii lahjalt taasesitavatest filmidest.

Esimene näide. See pidi olema väga äge päikseloojang. Kuna pildistasin paralleelselt oma tavapärase Pentax K-1 digikaga, siis tean ka tagantjärgi, et oligi ja see kaader pole rikutud vaid hoopis originaal - otse filmilindilt ja töötlemata (lihtsalt skaneeritud).

Päikseloojang Alatskivi järvel. Velvia näitab oma tugevust - neid värve EI OLE töödeldud.

Filmifotograafia on mõnes osas hoopis teistmoodi. See foto on tõestuseks. Kui digifotograafias tuleb karta heledate alade ülepõlemist, siis filmifotograafias on vastupidi - liiga tumedatest aladest pole võimalik tagasi tuua enam mitte midagi. Kohe üldse mitte midagi! (See-eest on film ülepõletamise ohu suhtes väga leebe.)

Milline lilla, eksole! Põhiline häda on minu filtrites - Cokini kiilfiltrid heidavad kergelt lillakat varjundit. Ma tean ja digikaamera puhul teinekord kasutan seda, et päikseloojangu lillakat tooni võimendada. Death Valley's ilmus see alati veidi peale päikseloojangut ning iseäranis soolajärvel oli see omamoodi võluv ja mulle hakkas meeldima. Aga filmile pildistades - tundub, et Fuji Velvia slaidifilm võimendab kõiki filtrite toone lausa metsikult. Nii et parem on filtritest Velvia puhul hoiduda :-)

Omal moel tõestab filtritest hoidumise hoiatust ka järgmine foto. Seekord oli ees polafilter. Jällegi - parempoolsel fotol ei ole värviküllasust ega intesiivsust suurendatud. Vasakpoolne on LR-s töödeldud (sätitud WB-d ja värve maha keeratud).

Fuji Velvia - värvid mis torkavad silma (peast välja). Räpina paberivabrik

Selle peale meenub, et kunagi ammustel aegadel olen samuti pildistanud filmile, veel rohkem slaidifilmile. Ja üks juba vene ajal kättesaadavatest slaidifilmidest oligi Fuji. Ning mulle kohe üldse ei meeldinud selle sinakas toon. Eelistasin ORWO't, Ida-Saksa sooja tonaalsusega slaidifilmi.

Veel paar näidet Fuji Velviast. Ikka nii, et vasakul on töödeldud ja paremal otse filmilindilt.

Kunda mõisa veski. Lillaga tuleb võidelda, see pole Death Valley päikseloojang

Nüüd paar pilti, millega olen päris rahul. Jah, lilla kipub läbi lööma, aga muidu on korralikult välja tulnud.

Peressaare koolimaja tagatrepp. Mulle on trepikojad meeldinud lapse-east saati. Töötlemata, otse filmilindilt

Peressaare koolimaja, vaade klassiruumi. Kergelt töödeldud, eelkõige geomeetrilist moonutust

Kokkuvõtteks, mida ma õppisin

... Värvifilmile pildistamine pole minu rida. Väga hea, et see sai ära proovitud. Nüüd on kindlam tunne edasi minna oma esialgse mõttega - tahan pildistada must-valgele filmile. (Kuna mul on värvifilmi veel mõned head rullid, siis need teen ajapikku ära.)

... Filtrid võimendavad filmi eripära. Ja kõigil filmidel ON oma eripära - see on täesti omaette "teadus" (pigem küll witchcraft-nõiakunst). Sellele lisaks veel skaneerimise trikid, positiivi loomise profiilid olenevalt filmist, push- ja pull-protsessid ning ilmselt veel miljon asja, mille peale digipildistaja ei tule.

... Filmile pildista heledas tonaalsuses, st hea valgustusega ühtlaselt üle kaadri. Vähemalt kõrge ISOga värvifilmile.

... Säri mõõda tumedatelt aladelt. Alasäritatud tumealasid ei päästa miski (peale mustana hoidmise). Ülepõlemist ei maksa nii väga karta.

Järgmise asjana tuleb leida sobiva karakteriga must-valge film ja proovida, kas tulemus meeldib mulle rohkem.