Mis krdi asi on bokeh-kunn?
Eks ikka objektiiv, mis suudab luua eriti pehme ja kaunilt uduse tausta kõiksugu portreedele, olgu siis inimestest, lemmikloomadest või lilledest. Ja miks mitmuses? Sest nüüd on neid minu fotokotis kaks - mõlemad Pentaxilt, vana, veel filmiajastust pärit 77millimeetrine F1,8 ehk "väike printsess" ja uus digiajastu 50millimeetrine F1,4 ehk "non-nifty-fifty". Mõlemast olen varem põhjalikumalt kirjutanud (siin ja siin), sealt saab huvi korral ka selgust, miks mõnel objektiivil on hüüdnimi. Siia kohe üks näide bokeh'st Tartu Botaanikaaia asukate peal.
"Hilise isadepäeva" postituses kirjutasin, et paar aastat tagasi välja tulnud Pentaxi uus 50mm-ne portree-obje oli küll viimane asi, mida ma neilt soovisin. Peale proovimist sain aru, mis vahe on objektiivil ja väga-väga heal objektiivil. Kirjutasin toona ka seda, et sellest suurest headusest hoolimata ma ei kipu seda 1'200-eurost portreefotograafi unistust ostma. Eelkõige seepärast, et mul oli just soetatud 77mm-ne - ka väga-väga hea portreeobjektiiv. Teiseks seepärast, et ma eriti ei tegelenud portreefotograafiaga.
Ometi vaid paar kuud hiljem olin Seto Talumuuseumis pildistamas Kõivo Annet just sellesama Pentaxi uhiuue 50mm portreeobjektiiviga (huvi korral vaata pilte ja loe sellega kaasnenud emotsioone siit). Kirjutasin toona nii: "Hakkasin oma 50mm-seid läbi proovima ja sain aru, et mida mul pole, on väga hea 50mm portreeobjektiiv, selline, mille joonise ja fookuse peale saab kindel olla."
Vahepeal on poolteist aastat mööda läinud ja olen portreede pildistamisel ikka jäänud oma 77mm-se ja kõikvõimalike muu-kõrval-saab-ka-portreed-pildistada-objede juurde. Palju uuem, valgem, suurem jne 50mm F1,4 on küll mõlkunud meeles, kuid kuskil kolmanda-neljanda prioriteedina.
Mis siis nüüd muutus?
Esiteks olen hakanud palju rohkem pildistama portreid, mõtlen just inimestest, ning see on hakanud tõsisemalt huvitama. Teiseks, liiga tihti on tulnud ette olukordi, kus 77mm-se vaatenurk jääb liiga kitsaks ja vaatenurgalt sobivam 40mm-ne "pannkook" pole ikka päris nii hea joonisega lahtisema ava juures (see on ju DA ehk poolkaadri obje). Kolmandaks, autofookuse täpsus ja kiirus jätab vanematel objektiividel soovida, teinekord jääb seetõttu hea kaader saamata.
Võib-olla kaalukeeleks sai hiljutine pruutpaari ja pulmapeo pildistamine. Ikkagi hoopis teine vastutus - pruutpaari ilupildid, registreerimine, pidu, külaliste pildistamine - seda ei anna korrata, seal peab esimesel korral õnnestuma, see pole enam isiklik fotoprojekt, mida teed kuni oled tulemusega rahul. Siiski otsustasin kasutada oma olemasolevaid objektiive, kasutasin isegi Pentaxi D-FA 28-105mm F3,5-5,6 kitobjet, mis on küll pimedavõitu, kuid päris hea joonise ja väga hea autofookusega. Kuid tagantjärgi sain aru, kui vajalik oleks olnud üks korralik 50mm-ne portreekas.
Kõrvalepõige. Tamron 70-200mm F2,8
Nagu on aru saada nii eelolevast jutust kui paarist fotost, siis nüüd on mul olemas päris oma Pentax-D FA 50mm F1,4 portreeobjektiiv. Kas nüüd leidsin, et ikkagi oleks õige oma sajalisi luhvtida ja objektiivide ritta üks juurde tuua? Seda enam, et seda objektiivi ei saa kasutatuna mõistliku hinnaga isegi eBay'st, saati siis veel Eestist.
Aga leidsin ühe toreda lahenduse - objektiivide vahetus Photopoindis (loomulikult hinnavahet kompenseerides). Nii ei pea objektiiviriiulit pikemaks ehitama ja neid sajalisi kohe peoga ära andma. Ja mu riiulil on tõesti mõni objektiiv päris seisma jäänud, kõige rohkem kahju on lasta tolmu koguda Tamroni esimese põlvkonna 70-200mm F2,8 telesuumil. See on küll juba veidi vanem mudel, kuid pildikvaliteet on ikka väga hea. Olen sellega teinud palju meeldejäävaid fotosid enne, kui põhiobjeks sai Pentaxi 60-250mm F4. Üks näide on siin.
Et see oli mõni aasta tagasi üks mu põhiobjektiividest, siis oli ka natuke kahju seda ära vahetada. Seepärast tegin sellest objest veel viimased pildid. Siin ta on - Tamron SP AF 70-200mm F2.8 Di LD [IF].
Viimase pildi seerianumbrist tegin lausa poes leti ääres. Kas tõesti miljonitest seda marki objedest on see isend sealt tootmisliini esimesest otsast - viie tuhande kahesaja neljakümne esimene?
Bokeh-kunnide võrdlus
Nagu on aru saada, siis ilupildid on selleks korraks otsas, järgneb tehnilisem osa, kuid iseenesest väga ilusate taimedega Tartu Botaanikaaiast :-)
Kui olin Photopoindis oma vana ja hea Tamroni uue ja veel parema Pentaxi vastu vahetanud ning pargiserva "idamaises restos" kõhu nuudleid täis söönud, läksin botaanikaaeda. Ja selle mõttega, et otsin mõne ilusa lille või muidu taime päikselises kohas, et saaksin oma bokeh-kunnid proovile panna. Ikka needsamad Pentax FA 77mm F1,8 Ltd ja Pentax-D FA* 50mm F1,4.
Proovilepaneku mõte oli eelkõige võrrelda erineva avaarvu juures bokeh'd. Kuid oli ka teisi silmaga nähtavaid erinevusi, nt joonise teravus, kromaatiline aberratsioon (värvimoonutus kontrastsete servade ümber) ning ka foto üldine tonaalsus ja vaatenurga erinevus. Üks asjaolusid, mida ma ei osanud oodata, oligi see, et Pentax on oma uuele 50mm F1,4 objele kaasa teinud profiili, mis Lightroomis rakendades teeb pildi palju heledamaks ja erksavärvilisemaks. Eks muidu on ka uue obje värvierksus tugevam kui vanal, aja jooksul inimeste maitse-eelistused muutuvad ning 20+ aasta jooksul on muutunud ju isegi meedium - filmilindi asemel on sensor.
All järgneb neli fotode paari, kõik on pildistatud avaprioriteedis sama ISO ja ava-arvuga (paarides) ning rakendatud sama järeltöötlust ja kroppi. Kõigis paarides on vasakul Pentax FA 77mm F1,8 objega võetud kaader ja paremal Pentax-D FA 50mm F1,4 objega üles võetu. Mõlemad objed on ülihea bokeh'ga ja lahtise ava juures eraldavad portreteeritava taustast otsekui oleks see kaadrisse sisse tõstetud. Seega on mõlemad väga head portreeobjed!
Paar erinevust märgiks kohe ära:
FA 77mm F1,8 objektiivi "vaevab" kromaatiline aberratsioon (lillad, kohati ka rohelised randid) kontrastsete alade servades, eriti kui pildistada vastu valgust. See ei ole Lightroomis fotosid järeltöödeldes tavaliselt suur probleem, aga omajagu ajakulu see lisab. Mustvalgelt või kinnise avaga pildistades pole see üldiselt mure;
D-FA 50mm F1,4 objektiivi puhul on kromaatiline aberratsioon päris hästi kontrolli all, aga lahtise avaga otse vastu valgust pildistades seda siiski kuigivõrd tekib;
D-FA 50mm F1,4 objektiiv on väga kiire, täpse ja vaikse autofookusega obje, kuid seda stseeni pildistades libises fookus hõredate lehtede vahelt lipsti tagaplaanile ja oli päris palju tegemist, et fookus jääks pidama just "modellile". Minul juhtus selle objega nii esmakordselt. Samal ajal ei juhtunud FA 77mm F1,8 vanema objega sellist asja kordagi (muidu pole sellegi autofookus ebatäpne, lihtsalt aeglane tänapäeva mõttes ja hämaras kipub teinekord "saagima");
tonaalsuse erinevust juba mainisin - D-FA 50mm F1,4 toon on palju erksam, pilt ehk tibake heledam ja soojem (sama ava-arvu ja WB juures) ning võib-olla see mõjutab natuke ka muljet bokeh'st;
vaatenurga erinevus on mõistetav - üks on ju 77 ja teine 50mm-se fookuskaugusega. Kraadides tähendab see vastavalt 26 ja 40 kraadist vaatenurka (horisontaalis). See erinevus on väga suur ja seda on allolevatelt fotodelt hästi näha (see võib ehk natuke mõjutada ka muljet bokeh'st).
Pildialustes märkustes toon ära ava-arvu ning hinnangu bokeh'le ja teravusele.
Bokeh - arusaadavalt on 50mm-se puhul taustal oleva pärna lehed veidi pehmema piirjoonega, ava on ju suurem. Ilmselt seda võimendab natuke tausta suurem heledus ning vasakpoolses kaadris on taust ju veidi lähemale tõmmatud (77mm ikkagi). Samas on ka vasakpoolses kaadris bokeh väga ilus - pehme ja rahulik.
Teravus - Pentaxi 50mm F1,4 on selle poolest harukordne, et selle joonise teravus on maksimaalne juba täisava puhul. Üks iseäranis kasulik omadus teravate, kuid samal ajal madala teravussügavusega portreede pildistamisel (vt üht näidisfotot "Hilise isadepäeva" postitusest). Erilisi etteheiteid pole ka 77mm-se objektiivi joonise teravusele, hea juba lahtise avaga.
Bokeh - ma ütleksin, et ei mingit vahet eelmise pildipaariga
Teravus - samuti üsna sama jutt eelmise pildipaariga, võib-olla mingil määral on 50mm-sel teravus veelgi parem
Bokeh - vasakpoolsel pildil e 77mm-se puhul pole võrreldes eelnevaga mitte mingit vahet, eks F1,8 ja F2 vahe on ka ju väga väike. Parempoolse puhul võiks öelda, et hästi väheke on juba märgata, et ringikeste piirjooned pole enam päris nii pehme piirjoonega kui eelmistel 50mm-se fotodel. Samas pole ka midagi nuriseda - väga nauditav on bokeh ka avaga F2.
Teravus - mõlema obje puhul on märgata väikest teravuse paranemist, 77mm-ne jääb 50mm-sest veidi maha nagu ennegi
Bokeh - mõlema obje puhul on märgata, et taustal on üksikud elemendid muutunud veidi väiksemaks ja selgepiirilisemaks, ehk isegi rohkem annab see tunda 50mm-se puhul. Ilmselt on mõlema, kindlasti 50mm-se puhul väga hea bokeh' jaoks piir kuskil F2,0-2,4 juures
Teravus - 50mm-ne on oma joonise teravuse tipu lähedal ja 77mm-ne on ka juba väga hea
Bokeh - 50mm-se puhul on see juba natuke jama, õigem oleks vast öelda, et tavaline, udused rõngad on muutunud pigem täppideks. 77mm-ne kannatab kinnist ava paremini ja taust on palju hägusam, st meeldivam (ja ka "modell" eraldub taustast palju selgemalt)
Teravus - 50mm-ne on oma teravuse tipus ja 77mm-ne on ka juba väga hea, 77-ne justkui liigukski stopi võrra tagapool, et saavutada 50-sega samaväärne teravus
Kokkuvõtteks
Osa kokkuvõtet sai juba eessõnas ära öeldud - Pentax-D FA 50mm F1,4 suur eelis on palju parem autofookus ja üsna vähene kromaatiline aberratsioon. Sellest tulenevalt võib 50-sega julgelt pildistada ka õues ja vastu valgust, 77-sega pigem mitte. Samuti ka see, et tulenevalt fookuskaugusest on kummalgi oma kasutuskoht, aga kui 50mm-se puhul on võimalik lähivõtteks minna lähemale, siis liiga tihti pole 77-se puhul võimalik kaugemale minna, et kogu motiiv mahuks kaadrisse, tavaliselt tuleb enne ruumi sein vastu. (Üks aspekt veel - kui minna modellist liiga kaugele, siis kipub kontakt modelli ja pildistaja vahel nõrgenema. See võib olla nii eelis kui ka puudus.)
Suurem osa võrdlusest on bokeh'st ja joonise teravusest, kuid kas see üldse on kõige olulisem? Ütleksin nii, et tavaliste võtteolukordade puhul pigem mitte. Selgitan:
harva on võimalus või vajadus pildistada kasutades ava-arvu F1,4-1,8, tavaliselt on ka üksikut modelli (olgu siis inimest, lemmiklooma või lille) pildistades ava-arv ikkagi F2,8-4, grupi puhul enamgi. See on puhtalt teravussügavuse teema - kas sellest piisab ning kas on aega ja võimalust seda vajaliku täpsusega sättida;
jäädvustatava emotsiooni edasi andmiseks pole tavaliselt vaja maksimaalset teravust. See võib portree puhul olla hoopis miinuseks - kõik kortsud ja poorid tulevad esile palju selgemini ja neid üldiselt ei taheta näha, see aga tähendab järeltöötluses lisatööd.
Aga muidugi on hea ja kindel tunne, et kui on vaja täisavaga pildistada, siis Pentax-D FA* 50mm F1,4 objektiiv seda ka võimaldab, seejuures väga-väga terava joonise ja imeilusa bokeh'ga. Ning ka Pentax FA 77mm F1,8 Ltd - kuigi juba eelmisest sajandist - võimaldab väga head tulemust ka tänapäevaste digikaameratega.
P.S. Aga "modell"? Liiga keeruline, et meelde jätta ja tema nimi siia kirjutada, ikka pildina :-)
