Maastikufoto kui kunst. Vaadates Konrad Mäe maastikumaale

Vaatasin dokki "Konrad Mägi. Kunst on ainus pääsetee." Nauditav, minu jaoks ka väga hariv ja inspireeriv. Konrad Mägi kui maastikumaalija. Konrad Mägi kui maastikufotograaf? Jaa, tema maastikumaalid on just see, mida maastikufotograafid püüavad tänaselgi päeval. Seal on seda õiget valgust, õiget hetke, sügavust ja dramaatilist taevast. Ning usute või mitte - esiplaani võimendamist, nagu lainurgaga pildistades :-)

Esimest korda tulin sellele mõttele, et tänane maastikufoto on kui varasem maastikumaal, mõni aasta tagasi külastades Helsingis Ateneumis Soome maalikunsti ajaloo ülevaatenäitust. Ja kirjutasin toona nii: "Maal kui foto. See pidi olema sajanditaguse perioodi tüüpmotiiv - Soome metsik loodus, mida iseloomustab kõige paremini kõrgelt avanev vaade järvele.

Ma tegin selle pildi siiski puhtalt seepärast, et maal nagu foto. Ehk kaasaegne foto pole muud kui teise ajastu maal - püütakse jäädvustada ja edasi anda samu motiive. Mõtlesin, et mis on foto puhul sellist, mida maal ei suuda korrata - ma arvan, et peale ülimalt peene detailsuse mitte midagi. Maal annab isegi suurema valiku võimalikke motiive, maali ei piira foto seotus pildistamishetke tegelikkusega. Eks fotograafiaski on võimalik kõike kombineerida, fototöötlus on ju omaette maailm. Lõppude lõpuks loeb nii maali kui foto (ja selle töötlemise) puhul meisterlikkus - nii oskus näha kui tehniline võimekus seda jäädvustada ja esile tuua."

Teist korda tabasin end sellelt äratundmiselt ühel esimesel Fotografiska näitusel Pentti Sammallahti loodusfotosid vaadates.

Kolmandat korda siis nüüd - vaadates dokki Konrad Mägist, kus tema lugu vesteti suuresti läbi tema (maastiku)maalide. Selle juures kummastas mind piltide (maastikumaalide, ehk võib ka öelda, et maalitud maastikufotode) lahtijutustamisel, kirjeldamisel nende maalitud motiivide pidamine mittetõelisteks, ülevõimendatuteks, ainult kunstniku vaimusilmas eksisteerinuteks. Mulle nii ei tundunud. Mulle tundusid need maastikumaalid loomulikud, küll erilise valgusega, dramaatilise taeva ja värvidega, kuid siiski loomulikud. Eriti kui mõtelda foto kaasaegsele järeltöötlusele, värvide ja kontrasti võimendamisele. Sellele, et ka täiesti varju jäävast alast tuuakse välja tekstuur ja värv; et heledaid alasid surutakse maha, et taevast saaks samuti rohkem kontrasti ja värvi kätte. Aga isegi ilma maastikufotode järeltöötluseta - sellised vaated, valgus, päikseloojangud ja peegeldused on päriselt ka olemas. Lihtsalt tuleb minna loodusesse, õigesse kohta ja õigel ajal (vaata või neid päikseloojangupilte).

---x---

Enda pildistamistest. Olen alati püüdnud selliseid maastikumaali sarnaseid motiive leida ja pildistada - avar loodusvaade ehk vista tugevate värvide, kontrasti, seda parem kui ka draamaga. Võib-olla vaid see ülevõimendatud esiplaan ja vertikaalis kokkusurutus pole olnud mulle nii tähtis, pigem isegi on olnud võõras. Kindlasti otsin ja pildistan ma selliseid motiive ka edaspidi, need vaated on ju ilusad. Ja ilu tahaks ju jäädvustada ja jagada. Aga mõni aeg tagasi leidsin, et tunnen järjest suuremat rahulolematust - ma ei taha enam teha ainult/lihtsalt selliseid pilte. Ma ei tahtnud neid enam eriti ka vaadata. Lõpuks mõistsin, ehk võiks isegi öelda, et leppisin - see ei ole minu osa. See ei ole see, mille kaudu ma ennast väljendaksin. Muidugi pildistan neid vistasid edaspidigi, aga lihtsalt niisama, mitte niiväga eneseväljendusena.

P.S. Tundub, et siin see nüüd ongi - fotoblogi ühegi fotota :-)

P.P.S. Siiski, see postitus saab ühe foto. Vilsandil avatakse kohe-kohe tahvlid kohtades, kus Konrad Mägi oma maalid maalis. Nö kokkuvõttev tahvel on tuletorni juures ning nii saingi eile õhtul tähendusega foto selle postituse täienduseks.