Lumise lume võlu

Neljapäev oli imeline - terve päeva paistis päike. See polnud niisama päiksekiir lõputus novembris vaid tõelise talve päiksepaisteline ilm. Päike paistis üle lumiste väljade ja läbi lumiste puude. See tegi ühtaegu nii rõõmsaks kui ka kadedaks, sest tööl oli tegemist ja polnud mõeldavgi fotokott selga visata ja hulkuma minna. Reede ennelõuna oli samasugune ja täpselt samamoodi olin tööga toas kinni. Kui pealelõunal oleks olnud võimalus õue minna, siis oli ilm juba paksus pilves ja sadas laia lund, ilusat ja õrna. Ilmateate järgi polnud nädalavahetuseks päikest ette nähtud ja olin sellest päris pettunud - kui on aega, siis pole võimalust ja kui on aega, siis pole ilma. Seda suurem oli rõõm laupäeva hommikul ärgates näha, et kuskil kaugel horisondi taga tõusev päike valgustab täiesti pilvitut taevast. Hea oli tunda, et hinges polnud kõhkluseraasugi, kas minna või mitte - kaaluda ju võinuks, õues oli ikkagi 15-16 kraadi külma ja natuke tuultki. Paksult riide, kaamerad kotti, kott selga, statiiv kätte ning uksest välja. Esimese hooga kaugemale ei jõudnudki - õhk sätendas, päiksevalges lumi ja puud olid soojad, varjus väli ja puud olid külmsinakad. Esimesed pildid olid käes ning kõndisin Alatskivi poole. Aegajalt peatusin, imetlesin kitserada läbi päikses soojalt helkiva või siis varjus sinatava lume.

Midagi selles oli ja otsustasin pildistada. See õunapuu - kuldrenett - on minu jaoks eriline. Eks selgi oli mõju.

Nagu tavaliselt, oli seegi kord põhimõtteliselt kaks valikut (kui mitte minna autoga) - kas põllu serva pidi teha ring siinsamas, võib-olla põigata ka üle kraavi nö sohu või siis minna kenasti mööda teed Alatskivile. Valisin teise variandi, sest lund on tõesti palju ning külma oli nii 15 kraadi alla.

Varjud lumel on köitvad. Võib-olla peaks see foto olema värviline - soojema valguse ja sinakate varjudega.

Ma ei saa mööda minnasellest, et mis sinna fotokotti siis sai. No eks ikka kaamerad ja kohe kolm tükki :-) Kõigepealt mu põhiline Pentax K-1, aga seekord mitte lainurga ega suumiga vaid 50mm F1,4 (Pentax, muidugi). Et seekord teengi pilti just fiksobjega ning kui vaja, suumin jalgadega või siis valin teise kompositsiooni. Selline ülesanne ergutab vaimu ja tuleb aega-ajalt kasuks.Tegelikult seda kaamerat ma ei pannudki kotti vaid riputasin klambriga rinnale, et oleks kogu aeg käepärast.

Siis Fujifilm X-E2 hübriidkaamera ja selle ees Fuji 50-230mm telesuum. Vean seda viimasel ajal kogu aeg kaasas, sest äkki trehvan millelegi natuke kaugemal. Ja seepärast, et seda on hea ja lihtne vedada - see komplekt ei kaalu eriti midagi ja pisike on ka. Kuid tõsisemalt - see komplekt on piisavalt hea, et kasvõi tööd teha, niiet ei mingit virinat. Sellisel päikselisel talvehommikul oleks ju vahva saada kaadrisse lumisel välja toimetavad metskitsed, see oleks tõesti ilus. Kuigi metskitsi on palju, neid näeb kogu aeg ning aeg-ajalt on nad tülinaks (näiteks käivad regulaarselt õunapuid kärpimas), siis neist ilusa foto tegemine on mu meelest raske. Au ja kiitus, kes viitsivad ja teevad :-)

Ning kolmandaks kaameraks oli jällegi Pentax - 645N laifilmikas koos normaal- (75mm), lainurk (35mm) ja lühikese teleobjektiiviga (120mm). Sees oli/on mustvalge film, Rollei RPX25 (st ISO25 film). Eesmärgiks lihtsalt pildistada ja saada teada, kas see film sobib mu pildistamistega.

Üks neist kitseradadest - puu teha ja siis otse metsa

Üle paari nädala astusin postkastide juurde ja vaatasin, mida leidub minu omas. Noh, reklaam muidugi. Aga ka kaks lehekest teatega, et on vaja minna postipunkti paki järele :-) Jah, ootasin kaht raamatut ning fotoprindi proovilehti (neid on vaja selleks, et aru saada, milline näeb foto välja erinevatel paberitel - see on suur teadus, minu jaoks pigem mustkunst).

Mulle meeldivad järjest rohkem must-valged fotod, eks see paistab juba silmagi. Aga nüüd, talvel olen pigem teinud värvilisi. Miks siis? Vastus vaatab vastu sellelt fotopaarilt, mille motiiv oli juba mitmeid päevi silma torganud - oma küla mees oli ümber oma maja põllule sisse sõitnud suusaraja.

Mulle meeldib see motiiv - lihtne, suhteliselt monokroomne ja omajagu dünaamikat.

Täpselt sama kaader, lihtsalt keeratud mustvalgeks (tegelikult hästi õrnalt ka toonitud).

Üllatusin isegi, et must-valge "ei tööta" üldse, jääb kuidagi plass, ehk isegi olulisem, et ei anna edasi seda motiivi, seda hetke päikselisel talvehommikul. Eks ma olin märganud ju varemgi seda asjaolu, et must-valge foto jaoks on kohti, kuhu see hästi ei sobi (või ma ei oska sobima panna), aga tulemust nähes pettusin ikka: motiiv on, valgus on, aga fotot pole. Lume sinakas varjund on kuidagi hädavajalik, varju ja valguse väga tagasihoidlik kontrast ei suuda seda asendada (ja kontrasti tugevdamine tapab selle motiivi).

Kuid ega ma siis heida must-valget fotot kõrvale, on motiive, mille puhul see on väga ilus, ilusamgi kui värviline. Minu meelest on heaks näiteks järgnev fotopaar

See on selge, et inimeste eelistused võivad erineda - kellegi jaoks on neist kahest just värviline see õige. See vaatenurk Alatskivi lossile on ilmselt kõige levinum, sirgelt ära leierdatud. Minu jaoks on talvine vaade ise juba natuke erilisem, must-valge talvine vaade seda enam.

Sealsamas vaate paremas servas on põõsaste all üks väiksemat sorti rändrahn. Vilksamini sellele paistev päike, osalt lumega kaetud, osalt paljastades oma põnevat pinnastruktuuri tundus see atraktiivne. Sellest sai toreda õppematerjali teemal käi-ümber-portreteeritava-ja-katseta-erinevaid-võttenurki. Pildiseeria on siin:

Esimesed kaks on püstasendis, lõppversioon hoopis rõhtsalt.

Esimese ja teise foto pildistamiskoha vahe oli põhimõtteliselt üks samm. Juba siis nägin, kui palju see muudab, aitab paremini fookusesse seada põneva pinnastruktuuri. Vaatasin veel ja läksin kohe paari meetri võrra paremale ning siis olin päris rahul - kivi profiil paistab dünaamilisem ning paljastunud pind on palju paremini fookuses. Ja need lumemarjad :-)

Nüüd mõned erilisemad vaated Alatskivi lossile.

Seda pildipaari ma ei pannud siia seepärast, et näidata värvilise ja must-valge erinevust või eelistust. Maadlesin selle motiiviga tublisti - kuidas leida fiksobje ja piiratud kõrgusega statiiviga selline võttenurk, et peal oleks trepp, see juhiks lossini, need oleksid omavahel loogilise asetusega ning servadelt ei trügiks puud-põõsad kaadrisse. Ülal on kaks tulemust - värvilisel esialgne mõte ja must-valgel üks nö vaheversioonidest. Nüüd arvutist vaadates tundub mulle must-valge foto kompositsioon parem - keskmes on trepp, mis viib lossi ette. Värvilisel domineerib torn kuna on kaadri keskel.

Lossi ümber - ja osalt pargi ümber - on vahva tellistest müür. Mind paneb lausa imestama, et ma pole seda varem pildistanud.

Mida on siin pildistatud - kivimüüri, lund, lossi või hoopis puid?

Minu jaoks on selge - loss oli vaid taust, ilus taust, kivimüür oli eelkõige juhtelement, kuid väga-väga oluline kuna annab pildile sügavuse ja ka kõrguse tunnet, aga foto staarid on ikkagi need võimsad puud oma käänduvate ja eenduvate okstega ning neid kattev lumi aitab neid taustast ja üksteisest eraldada.

Loomulikult ma ei saanud sellest puust mööda minna. Õigemini läksingi mööda, aga pöördusin ringi ja tegin suht' kiiruga paar võtet. Ning kodus avastasin, et see ju ongi kogu päeva kõige vingem foto! Eriti must-valge!

Järgmine peatuskoht oli postkontor, tegelikult küll Alatskivi käsitööpood, kus peetakse ka postipunkti. (See on täiesti piinlik, kui väike on Omniva makstav tasu erafirmale postipunkti pidamise eest ... Magasiaidas läheb pool tööajast postiteenusele, tasu on paarsada eurot kuus.)

Postipakk käes, oli vaja kosutust. Kohe sealsamas on ju Kivi kõrts ning Aignel (perenaine) pidi olema iseäranis häid pirukaid. Aigne oli ise leti taga, vabandas, et ta täna asendab ja ei tea, kõike kõige paremini. Aga pirukad olid viimase peal :-), teed lasin samovarist ise just janu järgi ning mingi mahlasegu leti peal kannus - pagan, see oli hea! Ammugi on mõttes olnud, et kui kodus ei viitsi süüa teha, aga tahaks midagi head, siis peaks Kivi kõrtsi minema.

Edasi tegin tiiru Alatskivi surnuaial - ma polnudki seal enne käinud. Aga ilm oli juba muutunud - pilves, sadas kerget lund, kohati kumas päike sellest läbi ja heitis hoopis teist tooni valgust - hajutatut, sooja. Kuigi tuule tõttu oli külm nüüd natuke vastikki. Aga ei miskit - koduteele. Läksin jälle läbi pargi ja lossi eest läbi ning tegin veel ühe foto. Seepärast, et võttenurk oli jälle teistsugune ning valgus hoopis teine, hajutatud, varjudeta, soojem.

P.S. Kõik need pildid tegin oma põhikaamera ja portreeobjega. Smast motiivist tegin ühe foto ka telefoniga. Oma 7-8 pilti tegin filmikaameraga (tavaliselt piirdun 1-2ga). Ning nag alati - Fujit kotist välja ei võtnudki - lihtsalt polnud vaja, kitsed ja teised linnud-loomad olid kenasti peidus.